Etendus Apolloni sÃtnd

Homerose hümni “Delose Apollonile” (8. saj. eKr) instseneering.
Vanakreeka keelest tõlkinud ja lavastanud Mari Murdvee.
Kostüümid: Eve Valper
Muusikaseaded: Toivo Sõmer
Tantsuseaded: Külli Kressa

Osades:
Apollon – Andreas Kalkun
Jumalanna Leto – Maare-Marika Heinsoo
Jutustaja – Andrus Rootsmäe
Laulik, Delose saar – Mari Murdvee
Koor – Ulvi Karu, Külli Kressa, Pille Niin, Hedvig Priimägi, Anu Põldsam

Pillidel:
Toivo Sõmer – lauto, lüüra, tamburiin
Heikki-Rein Veromann Рfl̦̦did

Proloog ja epiloog:
Homerose hümni algusvärsid (1-9). Viisistus Mari Murdveelt
Laulud muusikafragmentidelt esitamise järjekorras:
Mesomedes. Hümn Päikesele
Euripides. Orestes, fr. 3
Mesomedes. Hümn Nemesisele
Seikilose epitaaf (flöödil)
Athenaios. Delfi paiaan
Pöördumine Muusa poole
Pöördumine Kalliope ja Apolloni poole

Ateenlane: “...kuid ehkki naudingud ja ängistus on kasvatuse aluseks, kui nad on õigesti suunatud, nõrkevad ja riknevad nad siiski inimelus sagedasti; ning seepärast jumalad, tundes kaasa töödeks ja vaevadeks loodud inimsoole, korraldasidki inimestele vaevade tasuks ning neist puhkamiseks pidustused jumalate auks, andsid neile peokaaslasteks Muusad, Muusade juhi Apolloni ning Dionysose, et inimesed võiks parandada kasvatuse puudusi jumalate abiga, pidutsedes koos nendega.”
(Platon, Seadused 653 c-d (tlk. J. Unt))

Lavastuse “Apolloni sünd” aluseks on üks vanimaid Homerose hümne (u. 8. saj. eKr), milles kirjeldatakse kaunite kunstide jumala Apolloni sünnilugu Delose saarel. Heksameetrites loodud teksti originaalvormi säilitav tõlge on valminud käesoleva lavastuse tarbeks. Muusikalises kujunduses on kasutatud väheseid säilinud vanakreeka muusika fragmente, mis on soololaulude ja instrumentaalseadete kaudu seostatud hümni süzheega. Muusikat ja teksti seob lavastuses tantsuliikumine. Tantsu ja muusika abil püütakse välja tuua värsside sisemisi rütmimustreid, nii nagu see on omane kreeka varasele traditsioonile. Külli Kressa loodud nö “kvantiteeriv tants” on aga täielikult eksperimentaalne.

Mari Murdvee

Mari Murdvee (sünd. 1959) on klassikaline filoloog. Ta töötab TÃœ Raamatukogu käsikirjade ja haruldaste raamatute osakonnas, õpetab TÃœ usuteaduskonnas ladina keelt ja Tartu Teoloogia Akadeemias vanakreeka keelt. Mari Murdvee on lõpetanud Jaan Toominga ja Ãœlo Vilimaa draamastuudio “Vanemuises”. Ta on lavastanud klassikalise filoloogia üliõpilastega Homerose “Odüsseia”  VII laulu (1992), Theokritose “Arbuja”  ja Sappho luulekava (1994) ning korraldanud koostöös Heli Kohviga vanakreeka kultuuri suveseminare “Symposion” (1997 ja 1998). V Tartu Vanamuusika Festivali jaoks on ta tõlkinud ja lavastanud katkendi Aristopohanese komöödiast “Linnud” (2000, koostöös H. Kohviga). Mari Murdvee on tõlkinud vanakreeka keelest Menandrost ja Aristophanest, ladina keelest Petrarcat, Horatiust, Hrotsviti jt, tema tõlkeid on avaldatud ajakirjades “Akadeemia” ja “Vikerkaar”.

TÃ? Raamatukogu fonoteek

Läbi aegade on muusikal (käsikirjas või trükitud kujul) olnud kindel koht raamatukogumaailmas. Heliplaat, mis leiutati veidi üle saja aasta tagasi, on kohanud millegipärast üsna suurt vastupanu, et leida endale trükistega võrdväärne koht raamatukoguriiulitel.

Hea meel on tõdeda, et Tartu Ãœlikooli Raamatukogu alustas heliplaatide kogumist juba vanades ruumides Toomel, kus praegu asub Tartu Ãœlikooli Ajaloo Muuseum. 1976. aastal, 100 aastat peale fonograafi leiutamist, osteti sinna esimene heliplaat. Selleks, et järjest kasvavat heliplaatide hulka korrastada ja kataloogida, loodi raamatukokku mais 1983 omaette struktuuriüksus – fonoteek.

On loomulik, et iga kogu loomisel ja arendamisel tekivad kindlad eelistused. TÜ Raamatukogu fonoteek on algusaastatest peale üritanud eelisjärjekorras koguda pärimusmuusikat, idamaade klassikalist muusikat ja vanamuusikat. Paraku just need muusikavaldkonnad (eriti vanamuusika) polnud nõukogude kultuuripoliitika arvates prioriteetsed. Viimase kümne aastaga oleme mingil määral suutnud täita senises muusikavalikus tekkinud lüngad.

90ndatel aastatel aktiviseerunud vanamuusikaelu ja eriti Tartu Vanamuusika Festivali ellukutsumine on olnud TÃœ Raamatukogu fonoteegile tugevaks toeks. Muusikahuvilised, keda see Tartu keskne muusikasündmus on rõõmustanud, harinud ja juhatanud  tavapärasest veidi erinevasse maailma, on olnud meie plaadikogu pidevad külastajad. Siit on tulnud ka kindlustunne, et meie valikud on õiged, ja tõdemus, et nii liigume koos festivaliga ühes suunas, veame ühte vankrit.

Seega pole juhus, et selleaastane Tartu Vanamuusika Festival jõuab ka TÃœ Raamatukokku. Samas on tõesti juhus, et 23. augustil 1982 kanti TÃœ Raamatukogu heliplaatide inventariraamatusse esimene täismahus vanamuusikaplaat, Hortus Musicuse “Itaalia vararenessanss”, – õnnelik juhus, mis võimaldas meil kerge vaevaga pealkirjastada fonoteegipoolse osaluse festivaliprogrammis. Pakume festivalikülalistele väikese läbilõike fonoteegi plaadikogust, ikka orientaalsest muusikast ja vanamuusikast. Loodame, et fonoteegi koostöö Tartu Vanamuusika Festivaliga jätkub ka järgmistel aastatel.

Avo Kartul
TÜ Raamatukogu fonoteegi juhataja

V. Hemapala Perera

V. Hemapala Perera on sündinud 1942. aastal Badullas Sri Lanka mägismaal. Pime flöödivirtuoos, kes kaotas oma nägemise arstide süü läbi viieaastaselt, on kogu oma elu pühendanud muusikale. Kaksteist aastat õppis ta J. A. Amaranathi juures. Tema armastatuimaks pilliks on flööt, aga täiuslikult valdab ta ka viiulit, mandoliini, tablat ja kitarri. Ta on igakuiselt lindistanud Põhja-India klassikalise muusika programme Sri Lanka raadio jaoks juba 1969. aastast alates. Lugematute lindistuste hulgas on ka Sri Lanka rahvamuusikat ja filmimuusikat. V. Hemapala Perera on teinud tihedat koostööd ka Sri Lanka juhtivate orkestritega. India bambusflöödi alal on V. Hemapala Perera välja arendanud täiesti isikupärase mängustiili ning oma erakordse virtuoossusega kuulub ta vaieldamatult maailma tippu, kuigi rahvusvaheliselt tuntakse teda vähe. Reisid on teda viinud Inglismaale, Prantsusmaale ja Indoneesiasse. Olles guruks väga paljudele muusikutele, töötab V. Hemapala Perera samal ajal ka külalislektorina Kelaniya Ülikoolis Colombos.

Mis on muusika? – minu isiklik arvamus.

Ãœldine arusaama järgi on muusika tihti eelkõige meelelahutus, samas kui minu jaoks on see kaugel väljaspool neid piire – muusika on kõikeläbiv ja transtsendentne. Siinkohal pean silmas klassikalist ning traditsioonilist muusikat, olgu see siis Ida või Lääne traditsioonis. Vastasel juhul võime leida end tühjusest…

Iga inimene on oma südames ühel või teisel moel omaks võtnud mõne religioosse või filosoofilise traditsiooni, mis vaatamata selle vormile või praktikale, viivad ühisele vaimse täiuslikkuse sihile. Nii on ka muusika üks tee, mis võib viia selle sama eesmärgini või olla teeks taevastesse kõrgustesse. Klassikalise muusika täiuslik teostus võib meid lunastada materiaalse maailma piiratusest. Kuidas ma võrdleks Ida ja Lääne klassikalist muusikat? Inimesel on kaks poolust: mõistus ja süda. Vastavalt idamaisele nägemusele on hindustani klassikalises muusikas tähtsaimal kohal süda, mis valgustab mõistust – lääne klassikalises muusikas on see vastupidi. Tegelikult on see nagu üks mäetipp, millele võib läheneda kahelt eri küljelt. Ei tahaks jätta lisamata, et minu kõige täiuslikumaks instrumendiks on bambusflööt. Kui enamasti on pill tervik, mille on meister loonud üksikutest osadest, siis bambusflööt on sellele täielik vastand: tulemus pole saavutatud mitte üksikute osade liitmisel vaid nende äralõikamisel looduslikust bambusest – see on miski, mis on peaaegu täiesti tühi… Kuid selle pilli täiuslikkus peitub faktis, et teda võib kasutada võrdväärselt ükskõik millise tänapäevase muusikainstrumendiga. Kuigi see pill on ehituselt väga lihtne, on sellel täiuslikud mängutehnilised võimalused ükskõik millise teise pilliga võrreldes, samas on ta säilitanud oma algse kuju. Bambusflööt on kliimaatilistele muutustele vastupidav, teda on kerge käsitseda ja transportida ning teiste pillidega võrreldes on ta suhteliselt odav.

Mida on muusika tähendanud minu jaoks isiklikult? Vastaksin sellele lühidalt: muusika on minu teine silm!

V. Hemapala Perera

Pt. Anindo Chatterjee

Pandit Anindo Chatterjeed (sünd. 1953 Kalkutas) loetakse tänapäeva üheks silmapaistvaimaks tablamängijaks. Tema muusikaline haridustee algas juba viieaastaselt suure muusikapedagoogi Pt. Gyan Prakash Ghoshi juures. Seitsmeteistkümneaastaselt võitis ta Indias parima noore tablamängija tiitli. 1975. aastal toimus tema esimene Euroopa reis koos Pt. Nikhil Bannerjeega (sitar), kes on olnud talle oluliseks inspiratsiooniallikaks kogu tema karjääri kestel.  Tänaseks esineb Anindo Chatterjee sagedastel turneedel kogu maailmas nii solistina kui ka tuntuimate india muusikute saatjana. Tema osalusel on sündinud lugematu hulk albumeid ning CD-sid. Pikkade aastate jooksul on ta välja kujundanud täiesti isikupärase stiili. Tänu oma suurele loomingulisusele, pehmele kõlavärvile ja laialdastele kogemustele sünnib igast tema kontserdist sügav sisemine tervik.

Russki Lad

Russki Lad asutati Peterburis 1999. aastal. Selles on 9 liiget ja kõigil neist on muusikaline keskeri- või kõrgharidus. Kõik ansambli liikmed on tegevad lauljatena vene õigeusu kirikutes Peterburis. Ansambli eesmärk on tutvustada laiemale publikule vene vaimulikku muusikat ja kirikulaulu ning selle ajalugu. Ansambli repertuaar sisaldab vene kirikulaulu selle varaseimast perioodist (12. saj.) kuni tänapäevani.

Võrreldes teiste Euroopa maadega, võeti Venemaal kristlus vastu suhteliselt hilja: kiievlased ristiti 998. aastal (samas on ajalookirjutajad maininud kristliku koguduse olemasolu Kiievis juba 9. sajandil). Koos usuga võtsid venelased üle ka jumalateenistuse korra - sealhulgas kirikulaulu - nii nagu selle Bütsantsist pärinev vorm oli tolleks ajaks välja kujunenud. Usu omaksvõtmine ja vene traditsioonile omase kirikulaulu kujunemine võttis mitmeid sajandeid (see kestis kuni 14. sajandini). Venemaal hakati sellist laulu nimetama znamennõi raspev'iks ("märgilaul"). Just see ühehäälne laulmisviis oli vene kirikus valdav kuni 16. sajandini. Olles valitsevaks laulutraditsiooniks vähemalt nelja aastasaja jooksul, koondas znamennõi laul endasse kogu vene jumalateenistuse eripära. Selles peegeldub väga mitmekesisel kujul kogu kristlik aastaring (näiteks võib ainuüksi ühe koguöö jumalateenistuse jaoks olla olemas rohkem kui 54 erinevat lauluvarianti).

Alates 14. sajandist hakkame ürikutes kohtama viiteid erinevatele (kuid ikkagi ühehäälsetele) kirikulaulu-traditsioonidele, nagu demestvennõi ja putevoi. 17. sajandiks kujuneb välja terve rida nii ühehäälseid (lisaks ülalnimetatud kirikulaulu-traditsioonidele ka kreeka ja bulgaaria kirikulaul ning üksikautorite teosed) kui ka mitmehäälseid traditsioone (kolmehäälne putevoi laul, mitmehäälne znamennõi laul). Edaspidi jõuab Venemaale ka poola partes laul ning väikevene (praegune Ukraina) samolovka (ühehäälsete laulude seadmisviis, kus põhimeloodiale lisatakse terts ja alumine hääl toetab liikuva burdoonina meloodia harmoonilisi tugiastmeid).

Viimased sada aastat kestnud varajaste kirikulaulu-traditsioonide uurimise tulemusena on traditsioonilist kirikulaulu hakatud tänapäeval vene õigeusu kiriku jumalateenistustel taas järjest rohkem kasutama. Konkreetsete näidetena võib mainida kirikuid ja kloostreid, kus on tegevad ka ansambli Russki Lad lauljad (Boriss Sorokin – Valaami kloostri linnakiriku koorijuht, Aleksandr Bordak – laulja Optina Pustõnjas, Dimitri Funtussov – Konevi kloostri linnakiriku koorijuht). Nendes kirikutes kasutatakse jumalateenistustel kõiki varajaste kirikulaulude zhanre. Neid kuulete ka ansambli Russki Lad kontserdil.

Dimitri Funtussov

Dimitri VladimerovitÅ¡ Funtussov (sünd. 1973) on hariduselt arst. Tema muusikutee algas viiuliõpingutega muusikakoolis, mille ta lõpetas 1987. aastal. Vene õigeusu kirikus hakkas ta laulma 1991. aastal ja juba järgmisest aastast alustas ta sealsamas tööd koorijuhina (regendina). Varajase vene õigeusu litrugilise laulu vastu on ta tundnud huvi alates 1993. aastast. 1996. aastal jätkas Dmitri Fountussov õpinguid varajase vene laulu alal St. Peterburi Konservatooriumis. Ta on ka uurinud vanu vene käsikirju Vene Rahvusraamatukogus ning viinud raadios “Maria” läbi saatesarja vene kirikumuusika ajaloost ja liturgilisest laulust.

Oma tegevusest räägib Dmitri nii: “Mind kui koorijuhti huvitab eelkõige vanade liturgiliste laulude praktiline pool – nende laulmine jumalateenistusel. 1999. aastal asutasime sõpradega ansambli Russki Lad, mille repertuaaris on olulisim koht vanadel liturgilistel lauludel. Peale minu tegelevad vanade käsikirjade deÅ¡ifreerimisega veel kolm selle ansambli liiget. Viimased pool aastat olen töötanud koorijuhina Konevski kloostris, kus jumalateenistustel kasutatakse erinevaid vanu laulmisviise.

Miriam AndersÊn

Miriam Andersén avastas enda jaoks keskaja muusika, lauldes koraaliansamblis Schola Gregoriana Holmiae. Ta on õppinud Schola Cantorum Basiliensis'es keskaja laulu Dominique Vellardi juures, keskaja harfi Heidrun Rosenzweigi juures ja keskaja noodikirja Karin Smith-Paulsmeieri juures. Enne Schola Cantorum Basiliensis'esse astumist õppis ta Londonis kalligraafiat ja köitekunsti ning töötas kalligraafina. Tal on ka teatri- ja tsirkusetöö ning rokkmuusika mängimise kogemusi. Miriam Andersen on vabakutselise muusikuna teinud koostööd mitme keskaja muusika ansambliga, nagu Alba, Real, Sarband, Ferrara Ensemble, Discantus. Ta on andnud kontserte paljudes Euroopa riikides, Ameerikas, Mehhikos ja Austraalias ning lindistanud arvukalt CD-sid. Tema tegevusalade hulka kuuluvad aga endiselt ka teatriprojektid ja eksperimentaalmuusika esitamine. Eriti on teda huvitanud rootsi traditsioonilise muusika interpretatsioon keskaja muusika esituspraktikat silmas pidades.

Tarmo Tabas

Tarmo Tabas on õppinud laulmist H. Elleri nim. Tartu Muusikakoolis. Ta on laulnud mitmetes varajase muusika ansamblites: Via Sonora, Linnamuusikud ja Viljandi Linnakapell. Via Sonora ja Viljandi Linnakapelli koosseisus on ta võtnud osa paljudest kontsertreisidest ja meistrikursustest. Ta on teinud koostööd ka vaimuliku rahvamuusika ansamblitega Heinavanker, Scandikus ja Triskele. Juba palju aastaid on Tarmo Tabas olnud Tartu roomakatoliku kiriku kantor. Praegu töötab ta saatejuhina Klassikaraadios, kus tema hääl on saanud koduseks lugematutele raadiokuulajatele.

 

Ballaade Teispoolsusest

Ballaade teispoolsusest. See kontsert viib kuulaja rootsi rahvaloomingu kummalisse maailma. Skandinaavia vanadele ballaadile iseloomulik jutustav vorm ulatub kaugele aegade hämarusse. Keskajal olid ballaadide läbivateks teemadeks legendidest või siis kaasajast pärit kangelased, jumalused ja nende tegemised, saatuslik armastus, kohtumised üleloomulike olenditega, nõidus, religioossed legendid jne. Sellisena kogus see þanr aina uut elujõudu ning järgnevate sajandite jooksul sündis lugematu hulk uusi kompositsioone aina uutel teemadel. Fääri saartel on säilinud tava selliseid ballade laulda ka tantsu saateks. Rootsis on ballaadid elava traditsioonina kandunud ka kahekümnendasse sajandisse. Paljud legendid on eri variatsioonidena tuntud paljudes maades. Näiteks ballaad kahest õest on tuntud nii Skandinaavias, Inglismaal kui ka Eestis.

Sorgens makt (Mure vägi) on otsene paralleel Edda'st, kus Helge Hundingsbane asub teele Valhallast, et külastada oma naist Sigrunit, kes leinab teda nii kibedalt, et ta pisarad katavad ta verega. Nad veedavad koos öö Helge hauakünkal ja kui ta hommikul peab lahkuma, sureb naine kurbusesse. Norra Draumkvede ("Unenäolaul") jutustab samas müstilisest reisist surmariiki jõulude e talvise pööripäeva paiku - ajal, mida peeti ohtlikuks ning täis maagiat. Usuti, et sel "kesktalviste ööde" perioodil liikusid ringi kõiksugu vaimud, isegi vana Woden oma järglastega, nagu sellest kõneleb Olav Åstesoni lugu. Ballaadid Två systrar (Kaks õde), Vaxebarnet (Vahanukk) ja Den förtrollade riddaren (Nõiutud Rüütel) on kõik seotud maagiaga: surnud tüdruku kehast tehakse harf, millel on vägi surma üle; noor naine kannatab ebatavaliselt pika rasedus all, mis on põhjustatud tema ämma nõidusest; poiss peab saama tilga oma sündimata venna verd, et vabaneda needusest, mis muutis ta libahundiks. Kasuemas saab surnud ema Jumalalt loa külastada oma lapsi.

Jaan-Eik Tulve

Jaan-Eik Tulve on sündinud Tallinnas. 1991. aastal lõpetas ta Tallinna konservatooriumi koorijuhina ning jätkas seejärel õpinguid Pariisi Rahvuslikus Kõrgemas Muusika ja Tantsu Konservatooriumis gregoriaani koori dirigeerimise erialal. Peale selle lõpetamist 1993. aastal sai temast professor Louis-Marie Vigne’i assistent. Pedagoogitööd on ta teinud aga ka paljudel gregoriaani kursustel üle kogu Euroopa: Prantsusmaal, Belgias, Itaalias, Norras, Fääri saartel, Leedus, Soomes ja Eestis. Alates aastast 1996 on ta gregoriaani laulu õppejõud Eesti Muusikaakadeemias. 1999. aastal osales Jaan-Eik Tulve eksperdina Soome vanade käsikirjadega seotud Sibeliuse Akadeemia projektis Gregoriana Fennica. Tihti on teda kutsutud juhendama erinevaid kloostrikoore, kes veedavad gregooriuse lauluga kolmandiku ööpäevast. Suurt rolli Jaan-Eik Tulve kui muusiku ja gregorianisti kujunemisel on mänginud siiani kestev koostöö Dom Daniel Saulnier’ga Solesmes’i benediktiinikloostrist Prantsusmaal.

1992. aastast alates dirigeerib Jaan-Eik Tulve Le Choeur Grégorien de Paris'd (Pariisi Gregoriaani Koori). See koor on tema juhtimisel andnud kontserte kogu Euroopas, aga ka Liibanonis ja Marokos, ning on saanud mitmeid preemiaid erinevate plaadistuste eest. Samas on Jaan-Eik Tulve dirigeerinud ka Eesti Rahvusmeeskoori. 1993. aastal asutas ta Pariisis ansambli Lac et Mel (tegeleb gregooriuse laulu kõrval ka varajase polüfooniaga), 1994. aastal Pariisi Gregoriaani Koori naisharu ning 1996. aastal Tallinnas ansambli Vox Clamantis.

Vox Clamantis

Vox Clamantis on loodud 1996. aastal ja hõlmab endas väga laial skaalal tegutsevad muusikud – lauljaid, heliloojaid, instrumentaliste ja dirigente –, keda kõiki ühendab huvi gregooriuse laulu vastu. Seda muusikat, mida peetakse Euroopa professionaalse muusikakultuuri alussambaks, laulab ansambel tihti selle kõige loomulikumas keskkonnas – kirikuliturgias. Samas on antud ka hulgaliselt kontserte nii Eestis kui välismaal: Soomes, Norras, Prantsusmaal, Belgias, Liibanonis ja Portugalis. Eraldi väärib esiletõstmist tihe koostöö Le Choeur Grégorien de Paris’ga (Pariisi Gregoriaani Koor), mis on viinud ühiste esinemisteni mitmetes Euroopa riikides, aga ka Marokos.

Ansambel Vox Clamantis on esinenud koos niisuguste rahvusvaheliselt tunnustatud organistidega, nagu Jean Boyer, Werner Jacob, Jon Laukvik, Peter van Dijk, Gabriel Marghieri jt, samuti on antud kontserte koos ansambliga Hortus Musicus (dirigent Andres Mustonen), Eesti Filharmoonia Kammerkooriga ning Tallinna Kammerorkestriga (dirigent Tõnu Kaljuste). Ansambel on salvestanud ka mitu CD-d.

Vox Clamantis: Risto Joost, Riivo Kallasmaa, Tõnis Kaumann, Taniel Kirikal, Jaan Johannes Leppik, Raul Mikson, Erik Salumäe, Siim Valdmets ja Mikk Üleoja
Kunstiline juht ja dirigent: Jaan-Eik Tulve

Gregooriuse laul ja varapolÃtfooniline muusika

Hümn «Festiva vos»
Antifoon «Stetit Angelus» ja Psalm 109 (110)
Antifoon «Dum praeliaretur» ja Psalm 110 (111)
Antifoon «Angeli Domini» ja Psalm 111 (112)
Duplum «Benedicamus Domino» (Notre Dame'i koolkond)
Introitus «Benedicite» (Guillaume Dufay)
Kyrie troop «Cunctipotens»
Graduale «Benedicite»
Lugemine
Alleluia «Veni Sancte Spiritus» (Guillaume Dufay)
Sekvents «Veni Sancte Spiritus» (Guillaume Dufay)
Offertorium «Stetit Angelus»
Prefatio (Tänuohvripalve)
Sanctus
Communio «Cantate»
Hümn «Urbs Jerusalem» (Guillaume Dufay)

Conrad Steinmann

Conrad Steinmann (sünd. 1951 Rapperswilis Å veitsis) on õppinud plokkflööti Hans Martin Linde käe all Schola Cantorum Basiliensis’es Å veitsis. Ta on maailma juhtiv spetsialist vanakreeka muusika uurimise ja interpreteerimise alal ning üks põnevamaid interpreete tänapäeva plokkflöödimängijate paremikus. Ta on muusik, teadlane ja helilooja, vanakreeka muusika interpreteerija ning aulos emängija. Alates aastast 1982 on ta maailma vanima ning tunnustatuima varajase muusika kõrgkooli Schola Cantorum Basiliensis õppejõud. 1991. aastal omistati Conrad Steinmannile Winterthuris fondi C. H. Ernst Stiftung kunstiauhind. C. Steinmann on asutanud ka plokkflöödiansambli diferencias, mille juht on ta tänaseni. Inspiratsiooni on ta saanud Kurt Widemeri laulutundidest, koostööst Nikolaus Harnoncourtiga ja ka tänapäeva muusika esitamisest ning kontsertide organiseermisest. Conrad Steinmann on isiklikult avalikkuse ette toonud paljud spetsiaalselt talle kirjutatud teosed niisugustelt heliloojatelt, nagu M. Käser, R. Kelterborn, H. Marti, R. Moser, U. P. Schneider, P. Streiff, M. Wehrli, B. Trümpy, H. U. Lehmann ja V. Ekimovsky. Ta on andnud kontserte ja meistriklasse kogu Euroopas ning samuti ka Austraalias, Jaapanis, Iisraelis, Moskvas ja Põhja-Ameerikas. Ta on teinud koostööd Johann Sonnleitneriga ja muusikakollektiividega Ensemble 415 ning London Baroque. Conrad Steinmann on teinud ka palju lindistusi (sh koostöös plaadifirmadega Claves, Jecklin, Harmonia Mundi ja Divox).

Mahmoud Turkmani

Mahmoud Turkmani on sündinud 1964. aastal Halbas Põhja-Liibanonis. Kitarrisolistina tegi ta oma kodumaal koostööd paljude ansamblitega (nende hulgas tema enda loodud ansambel “Rabija” ja rahvamuusika-ansambel “Willada”). Kuna kodusõja tõttu oli tal võimatu lõpule viia oma muusikaõpinguid Liibanonis, siirdus ta Moskvasse, kus lõpetas Moskva Riikliku Kunstide Akadeemia 1989. aastal. Seejärel on ta end täiendanud selliste meistrite käe all, nagu Oscar Ghiglia (1989/90, Baseli konservatoorium), Juan Carmona (1991/92, flamenko kursus Andaluusias) ja professor Stephan Schmidt (1994-1997, Berni konservatoorium). Å veitsis õppides lõi Turkmani oma kitarrikvarteti “Ludus”. Just professor Schmidt julgustas Turkmanit looma oma isikupärast stiili, milles peegelduks tema mitmekultuuriline taust.

Pärast oma Prantsusmaal elanud venna äkilist surma avastas Turkmani võimalused, kuidas väljendada ennast ka heliloomingu kaudu. Ta on öelnud: ”Ma ei suutnud oma valu sõnades kirjeldada. Pärast aastapikkust leina tundsin ma, kuidas muusika lihtsalt voolas minust välja, mind nõnda trööstides ja aidates. Ma hakkasin end vabastama pilli mängides ja muusikat kirjutades, see oli minu jaoks nagu teraapia ning ei olnud suunatud publikule. Minu sõprus Liibanoni suure poeedi ja muusiku Mansour Rahbanyga andis mulle tõuke, et pöördusin tagasi oma juurte juurde ning lõin sellest uue, laiemale publikule mõistetava muusikalise keele. Olen kirjutanud soolomuusikat, palju kvartette ning ühe kitarrikontserdi, mis kõik on seda keelt veel edasi arendanud.”

Alguses kasutas Turkmani oma teostes ainult kitarri (nii sooloinstrumendina kui ka kvartettides), kuid alates 1998. aastast on tema kompositsioonidesse järjest rohkem leidnud tee ka ud (araabia lauto). Ud, mida kutsutakse ka “araabia pillide kuningannaks”, on viinud Turkmani küsimuseni tema enda muusikalisest identiteedist. Ta on kasvanud üles kahes küllaltki erinevas muusikalises maailmas – Lääne ja Ida traditsioonis. Põhjalikud teadmised mõlemast maailmast on tal võimaldanud neid põimida nii, et tulemuseks ei ole mitte kahe erineva traditsiooni segu, vaid täiesti uus muusikaline kvaliteet. Kuidas võib araabia muusika mitmekesine laadi- ja veerandtoonimaailm sobida kokku Õhtumaade muusika helistikesüsteemiga? Kuidas saavad keerulised araabia rütmimudelid sulanduda tänapäeva muusikasse nii, et nad ei oleks kuulaja kõrvadele vaid kui kõlalised “arabismid”? Turkmani kombineerib julgelt polüfoonilisi stiile ja renessanssmuusika mudeleid araabia muusika põhialustega – ja tulemus on väga huvitav ning loomulik. Soololugudes põimuvad ebatavalised neoklassikalised kõlamustrid oriendi väljendusviisi ning sügavalt puudutavate tundepiltidega.

Mahmoud Turkmani teinud koostööd paljude oma ala tippudega, nagu Kevyan Chemirani (pärsia löökpillivirtuoos), Barry Guy (London Jazz Composers Orchestra asutaja) jt, koos on tehtud ka hulgaliselt lindistusi.

Stuudio Vaikuse Muusika

Stuudio Vaikuse Muusika tegutseb Tallinna Vanalinna Hariduskolleegiumi juures alates 1992. aastast. Momendil õpib stuudios veerandsada noort inimest Tõnu Sepa ja Kai Kõivumäe juhendamisel. Stuudio repertuaar on inspireeritud kristliku kunsti paremast osast, mis võiks tänapäeva maailmas veidigi tervendavalt mõjuda. See, mida Tõnu Sepp püüab lastele anda, pole mitte niivõrd haridus, kultuur ega esteetiline kasvatus, vaid midagi enamat, nagu ta ise vihjamisi ütleb. On näha ja kuulda, et õpilased on seda mõju kogenud.

Vormiliselt toetub stuudio idee keskaja praktikale, kus meistril on piisavalt vabadust õppetööd korraldada. Tõnu Sepal on olnud võimalusi ja aega tegeleda metoodika probleemidega. Nii on välja kujunenud ansamblitöö metoodika, millesse on integreeritud ka teiste õppeainete elemendid.  Heaks solistiks saavad vähesed, aga heaks ansambliks võib saada igaüks.  Rõhk on peamiselt keskaja ja renessansi vaimulikul muusikal ning üldpilliks on plokkflööt. Hindamist ei ole. Klassist klassi kulgemine käib sedamööda, kuidas vastava klassi õpiku materjal on omandatud. Arvestatud saab ainult laitmatu esitus.

Peale plokkflöödi saab stuudios õppida ka kannelt, rebekki, ladina kitarri, simblit, harfi, zinki, spinetti, löökpille, mandoliini, viiulit ja süntesaatorit.

Renessansspillidest on stuudios perekondadena esindatud plokkflöödid, viola da gamba’d, kornamuusid ja ristflöödid. Osa pille on Tõnu Sepa enda valmistatud, mõne pilli on teinud valmis aga ka juba õpilane ise.

TÃinu Sepp

Tõnu Sepp on käinud Tallinna Lastemuusikakoolis, Tallinna Muusikakoolis ja on lõpetanud Tallinna Riikliku Konservatooriumi flöödi erialal 1979. aastal. Vanamuusika osas on ta iseõppija. Oma teadmisi ja praktilisi kogemusi on Tõnu Sepp oma õpilastega järjekindlalt jaganud juba üle 30 aasta. Erilist tähelepanu on ta pööranud just laste õpetamisele. 1971. aastal hakkas ta esimesena Eestis vanamuusika-alast õpetust jagama Viljandi Lastemuusikakoolis. 1971. aastal asutas ta ka varajase muusika ansambli Viljandi Linnakapell, mida ta juhatas kuni 1989. aastani. 1982 pani Tõnu Sepp aluse Viljandi Vanamuusika Festivalile (tol ajal nimega Viljandi Vanamuusika Päevad),  mille kunstiliseks juhiks ja korraldajaks ta oli kuni 1989. aastani. Alates 1992. aastast on ta töötanud Tallinna Vanalinna Hariduskolleegiumi juures muusikakoolis, mille juhatajaks ta oli kaks aastat. Alates 1995. aastast juhatas ta samas meistriklassi, millest on välja kujunenud stuudio Vaikuse Muusika. Tõnu Sepp on koostanud ja välja andnud siiani ainukese arvestatava eestikeelse plokkflöödiõpiku. Kõigi nende aastate jooksul on Tõnu Sepp tegutsenud ka pillimeistrina – tema kätetööna on valminud lugematu hulk varajase muusika instrumente.

Teekond ja nägemus

Püha Franciscus on oma nägemusest johtunud teekonnaga tänapäeva inimesele – muidugi ka “Vaikuse Muusikale” – küllap vist peaaegu kättesaamatus kauguses. Ometi on kosutav teada, et nii elada oli ikkagi võimalik ja tema eeskuju võimaldab soovijail teha mõnedki kukesammud sellise elu suunas. Käesolevasse kavasse on koondatud mõned eesti, rootsi, vene, korsika ja itaalia laulud, mis seonduvad nii nägemuse kui ka teekonnaga ja samuti mihklipäevaga ning milledest ühe laulu teksti autoriks arvatakse olevat Püha Franciscus ise.

Bornus Consort (Poola)

Varajase muusika ansambel Bornus Consort on asutatud 1981. aastal Marcin Bornus-Szczycinski poolt. Ansambli ellukutsumise üheks võtmeisikuks oli dr. Ewa Obniska, Poola Raadio 2 klassika- ning varajase muusika osakonna juhataja. Projekti pikaajaliseks eesmärgiks oli Waweli katedraali rorantistide käsikirjas säilinud muusika rekonstrueerimine ning lindistamine. Arhiivides oli muuhulgas ka üleeuroopalise kuulsusega rorantistide kapelli (asutatud kuningas Sigismund I poolt 1541. aastal) repertuaar.

Bornus Consort hakkas esimesena Poolas otsima võimalusi, kuidas rekonstrueerida väikese meesansambli kõlapilti, püüdes maksimaalselt arvestada ajaloolise esituspraktika tavasid. Palju aastaid oli ansambli põhiliseks repertuaariks 16.-17. saj. poola muusika, mida täiendasid madalmaade polüfoonia, prantsuse šansoonid, itaalia ja inglise madrigalid ning ka tänapäeva muusika.

Ansambli lindistusi on kolm korda tunnustatud nimeka Fryderyk’i auhinnaga. Bornus Consordile pühendatud Pawel Szymanski “Miserere” plaadistus (koos Camerata Vistula orkestriga) sai Fryderyk ’97 tunnustuse osaliseks.

Bornus Consordi huvi on järk-järgult pöördunud veel varasema muusika poole. Ansambli esimene olulisem ettevõtmine keskaja muusika vallas oli 13. saj. liturgilise draama “Ludus Danielis” esitamine (esietendus Varssavi suures teatris 1984). Etendust, mis sai ansambli jaoks keskaja muusika uurimise aluseks, mängiti kõikjal Euroopas. Hetkel on ansambli huviorbiidis ühehäälne liturgiline laul. Keskaja ning renessanssiaegsete vokaaltehnikate rekonstrueerimine, erinevate laadisüsteemide uurimine, tihe koostöö rahvalaulikutega ning huvi erinevate liturgiliste traditsioonide ja esituste vastu on andnud ansambli liikmetele uue värskuse muusika interpereteerimisel tervikuna. Aeg-ajalt pöörduvad ansambli liikmed ka uuema muusika juurde, tuues endaga sinna kaasa ka täiesti uue lähenemise.

Ansambel esineb Tartu Vanamuusika Festivalil koosseisus Robert Lawaty, Robert Pozarski, Marcin Bornus-Szczycinski, Michal Siciarek, Miroslaw Borczynski ja Stanislaw Szczycinski.

Monoodilised ja polÃtfoonilised laulud – samad juured (Marcin Bornus-Szczycinski)

Monoodilised ja polüfoonilised laulud - samad juured.

Kui tuntud prantsuse laulja ja musikoloog Marcel Peres hakkas 10 aastat tagasi uurima dominiiklaste 13. sajandi laulutraditsioone, üllatasid algsed uurimistulemused ka teda ennast. Ta avastas senitundmatu, kummalise, isegi Å¡okeeriva muusikavormi, mis ei sobinud kuidagi kokku tänapäeval levinud seisukohtadega ajaloolisest muusikaesteetikast ja esituspraktikast, eriti läks see vastuollu just nende põhimõtetega, mida on rõhutatud gregooriuse laulu juures. See laul oli rütmiline, rohkelt kaunistatud, jõuline ning paljude – sealjuures rütmiliste – pausidega. Selline “ekstravagantne” muusika tundus pigem loomingulise fantaasiana, mis vastandub täiesti meie tõekspidamistele muusikaesteetikast üldiselt, eelkõige selles osas, mis puudutab liturgilise muusika esitust. Kõigest hoolimata otsustasime seda riskantset teed edasi minna.

Juba 10 aastat olen teinud tihedat koostööd dominikaani vendadega Krakowis, et kujundada religioossete pühade ajal toimuvate ürituste muusikalist poolt. Kui ma seda tööd alustasin, siis lähtusin tavapärasest, roomakatoliku kirikus üldiselt akstepteeritud gregooriuse laulu esituspraktikast. Kuid juba algusest peale tulid vastuolud üldlevinud esituspraktika ja mõningate selles dominikaani traditsioonis säilinud eripärade vahel. “See on see dominiiklaste maitse,” vastasid mulle benediktiinid, kellega sel teemal vestlesin. Aja möödudes tulid aga järjest uued avastused. Me lõime kontakte erinevate lauljatega ning tegime nendega koostööd, uurides 13. sajandi dominikaani notatsiooni ja selle aja väga detailseid muusika-alaseid traktaate, ning jõudsime järeldusele, et peame oma tavapärase ettekujutuse ning harjumused täielikult ümber hindama.

Mitte keegi ei ole keskajal oma laulutraditsiooni kirjeldanud detailsemalt kui dominikaanid. Me ei tohi unustada, et tegemist oli ajaga, mil valdavaks oli suuline traditsioon ja noodikirja kasutati praktikas suhteliselt vähe. Dominikaanid otsustasid noodikirja kaudu ühtlustada oma järjest laienevas ordus liturgia laulmise traditsiooni. 1254. aasta paiku valmis sellel teemal kaks tõenäoliselt identset 1000-leheküljelist raamatut, mis sisaldasid kogu ordus kasutatavat muusikat. Seal on muuhulgas ka kõige üldtuntumad meloodiad, mida tavaliselt kunagi kirja ei pandud, sest pärgament oli kallis ja tavaliselt seda ei raisatud kõigi nagunii üldtuntud asjade ülesmärkimiseks. Nendes raamatutes aga kirjutasid Euroopa harituimad mehed oma sama haritud kolleegide jaoks üles kõige lihtsamaid asju, mis puudutasid liturgiat. Antiphoner Prototype’i käsikirjal, mida hoitaks Santa Sabina’s Roomas, on säilinud osa rihmadest, millega sai rasket raamatut seljas kanda. Sel moel rändas raamat kloostrist kloostrisse, nii et kõik võiksid seda ümber kirjutada ilma ühtegi nooti või pausi muutmata, nagu võime lugeda õndsa Humbertuse poolt kirjutatud manitsevast 20-leheküljelisest eessõnast selles käsikirjas.

Dominikaani laulutraditsiooni mõistmise võtmeks on just arvukad pausid, mis esinevad nende nootides vahel isegi iga kahe-kolme noodi järel. Laulmiskunsti väga keerulise ja samas väga detailse kirjelduse leiame Hieronymus de Moravia traktaadist De Musica (1207). See traktaat on niivõrd keeruline, et veel sada aastat tagasi pidasid gregooriuse laulu reformijad seda skolastiliseks naljaks. Tänapäeval püüame seda mõista uurimistöö tulemusena saadud uute teadmiste valguses, samuti toetudes kogemustele, mida saame ammutada kultuuridest, kus on säilinud katkematu laulutraditsioon. Ilma kreeka, kopti ja süüria laulutraditsiooni uurimata ei õnnestuks meil tõenäoliselt kuidagi lahendada enamikku rütmi, notatsiooni ja artikulatsiooniga seotud mõistatustest. Tänapäeva Euroopa muusikateaduse süsteem on siinkohal ebapiisav, kuna sarnane ajalooline järjepidevus on siin katkenud. Teades dominikaanide erilist hoolikust traditsioonide säilitamisel, mõistame järjest paremini, et tegelikult ei loodud 13. sajandil dominikaani kloostrites mitte midagi uut – tänu oma konservatiivsusele on dominikaanid juba olemasolevat laulmisviisi lihtsalt palju üksikasjalikumalt kirjeldanud kui teised.

Iga järgneva kuuga, mille veedame dominikaani traditsioonide järgi lauldes, tunnetame, et töötame liturgilise laulu põhialustega, mis olid olulised mitte ainult 13. sajandil, vaid kogu esimesel aastatuhandel pärast Kristust, ja seda mitte ainult Euroopa kultuuris, vaid ka sellele eelnenud ning selle kujunemist mõjutanud traditsioonides. Kui kuulata orientaalseid heliridasid; meloodiate kaunistuskunsti, mis on säilinud vaid Euroopa äärealadel (Andaluusias, Kataloonias, Korsikal, Kreekas), ja rütme, mis on nii selgelt iseloomulikud pigem vahemeremaadele, saame aru, miks Püha Dominicuse ajastu liturgiline laul võib muusikaliselt olla palju lähedasem andaluusia flamenkole kui tänapäevasele teoreetiliselt rekonstrueeritud ettekujutusele liturgilisest laulust.

Selline monoodia käsitlus viib meid otse polüfoonia juurde. Tartu Vanamuusika Festivali kontserdi jaoks oleme valinud 14. sajandi esimese poole poola helilooja Nicolaus de Radomi teose. Ta kasutas 3-häälset faux bourdon’ tehnikat, mida võib võrrelda näit. Guillaume Dufay stiiliga. See oli selle aja nö mood. Seda lauldes püüame säilitada monoodilise muusika laulmise põhimõtted, kus on tähtsustatud nii iga hääle laadiline isikupära kui kaunistused.

Marcin Bornus-Szczycinski
Ansambli “Bornus Consort” juht

PÃtha Dominicuse missa

Introitus «In medio Ecclesiae»
Kyrie
Gloria (Nicolaus de Radom)
Responsoorum «Os justi»
Alleluia «Pie pater»
Credo (Nicolaus de Radom)
Offertorium «Desiderium»
Sanctus
Agnus Dei
Communio: «Fidelis servus»
Magnificat (Nicolaus de Radom)
Benedicamus (organum duplum, Stary Sacz – Poola)