Ansambel "Peregrina"

Ansambli Peregrina (Agnieszka Budzinska, Anita Dettwiler ja Kelly Landerkin) tegevus sai alguse 1997. aastal, kui selle kolm liiget õppisid koos Schola Cantorum Basiliensis'es . Ansambel on keskendunud võrdsetele häältele kirjutatud 12.-14. sajandi vokaalpolüfoonia uurimisele ja esitamisele. Tähelepanu keskmesse kuulub keskaegne Euroopa ilmalik ja kiriklik kolmehäälne muusika, nagu Notre Dame’i koolkonna organumid, conductus’ed, Maarja antifonid Inglismaalt, trecento madrigalid ning motetid Montepellier' ja Bambergi käsikirjadest. Ansambel püüab esitada seda muusikat võimalikult originaalilähedaselt. Selleks lähtuvad ansambli liikmed tolleaegsetest käsikirjadest ja traktaatidest ning uuematest uurimustest musikoloogia ja ajaloo alal. Nimi Peregrina (tlk. ‘rändaja’) peegeldab muusikalisi seoseid keskaegse Euroopa eri paikade vahel, aga samas ka lauljate endi rännakuid. Ansambli liikmed on pärit Poolast, Å veitsist ja Ameerikast ning moodustavad selliselt dünaamilise tasakaalu eri kultuuride vahel. Ka muusikas, mida nad esitavad, püüavad nad leida ja tuua välja ajaloolisis seoseid eri maade kultuuride vahel. Ansambel on astunud üles festivalidel Euroopa eri paigus: Å veitsis, Poolas, Saksamaal, Hispaanias jne ning esinenud kontsertsarjade Musica Antiqua, Berliner Tage für Alte Musik, Freunde Alte Musik Basel ja Lucerne'i Festivali raames.

Lilian Langsepp

Lilian Langsepp on lõpetanud Eesti Muusikaakadeemia muusikateaduse erialal. Aastatel 1997–2000 jätkas ta õpinguidSchola Cantorum Basiliensis’ es ajalooliste harfide ja improvisatsiooni alal. Alates 1989. aastast on ta mänginud ansamblis Via Sonora. Lilian Langsepp on teinud arvukad kontsertreise Euroopasse, lindistanud nii solistina kui ka erinevate ansamblite koosseisus, teinud muusikalist kujundust õppefilmidele ja teatrietendustele. Põhja-India, jaapani ning hiina muusika õppise ja esitamisega tegelenud viimase kümne aasta jooksul. India klassikalist muusikat õppinud ka Usted Ali Akbar Khani meistrikursusel. Osalenud ühisüprjektides Jyoti Shirodkari, V. Hemapala Perera ja Visharad Mahinda Seneviratnega. Jaapani ja hiina muusikat viljelenud koos Roland Suitsuga (shakuchachi) ansamblis Fud?.

Raho Langsepp

Raho Langsepp on sündinud 1968. aastal Tartus. Ta on aastaid uurinud seoseid bambusflöödi kasutamisel Ida kultuurides ja Euroopa keskaja muusikas, mis on viinud väga huvitavate avastusteni. Neid on ta tegevmuusikuna rakendanud nii Euroopa keskaja kui Ida muusika interpretatsioonis. Aastate jooksul on ta end täiendanud paljudel kursustel oma ala tippspetsialistide käe all, sh W. Hazelzet, (barokkflööt, Holland), Ranjith Fernando (bambusflööt, Sri Lanka), Dan Laurin (plokkflööt, Rootsi) jpt. Aastast 2001 on Raho Langsepp meister V. Hemapala Perera (bambusflööt, Sri Lanka) õpilane. Alates 1996. aastast on korraldanud Tartu Vanamuusika Festivali, oktoobrist 2000 CEFEMA (Kesk-Euroopa Varajase Muusika Festivalide Assotsiatsioon) president. Tegutseb muusiku, muusikaõpetajana, kontsertagentuuri Festivitas Artium ning TÜ juures tegutseva varajase ja orinetaalse muusika keskuse ja ansambli FA Schola juhatajana.

Schola Cantorum Basiliensis

Esinejaid seovad omavahel kontaktid maailma juhtiva varajase muusika õppe- ning uurimisinstituudiga Schola Cantorum Basiliensis (Å veits) ning aastatepikkune kogemus Euroopa keskaja muusika ajastuteadlikul interpreteerimisel. Raho Langsepp täiendas end SCB-s 1989. aasta detsembris. Agnieszka Budzinska, Anita Dettwiler ja Lilian Langsepp olid kursuseõed õpinguaastatel 1997-2000, Kelly Landerkin õppis SCB-s aastatel 1995-1999. Alates asutamisest 1933. aastal on õppimisvõimalused maailma tipp-interpreetide ja musikoloogide juhendamisel, suurepärased raamatukogud ning uurimistöö ja interpretatsiooni terviklik seos toonud SCB-sse kokku rahvusvahelise üliõpilaskonna. Teaduslike väljaannete, aastaraamatute (Basler Jahrbuch für historische Musikpraxis – ilmub alates 1977. aastast) ja varajase muusika helisalvestiste seeriate (Schola Cantorum Basiliensis – Documenta) kaudu on SCB andnud hindamatu panuse Euroopa varajase muusika professionaalsel tasemel uurimisse ja tutvustamisse. SCB on kaugelt rohkem, kui üks uurimisinstituut või õppekeskus. See tähendab koostööd, pühendumust ja avatust. Ning ikka ja alati intensiivset, järjekindlat ja loovat tööd. SCB on kui allikas, mille juurde on alati hea tagasi pöörduda, et end täiendada, leida tekkinud küsimustele lahendusi, saada inspiratsiooni. Eriline on ikka ja jälle kogeda Schola’ga seotud inimeste olemise viisi, mis on kantud missioonitundest ja armastusest oma eriala vastu. Iga küsija või tagasipöörduja on alati teretulnud, vastuste otsimisel aega ja energiat kokku ei hoita.

Tee muusikas on pidev ja lõputu. Meie, teelolijad, tunneme rõõmu võimalusest jagada leitud aardeid, valgustades neid oma tänase kogemuse kaudu.

Lilian Langsepp

Akvitaania saladus

Mel et lac – Piim ja mesi
Uus laul neitsi Maarjale

Laulud, mis on valitud selle kontserdi kavva, kuuluvad keskaegsete kristlike pühenduslaulude uude traditsiooni nova cantica (’rõõmus uus laul’). Selle traditsiooni tekkimine langes ajaliselt kokku neitsi Maarja, Kristuse ema tähtsuse tõusuga 12. sajandi kristlikus teoloogias. Saanud inspiratsiooni nendest arengutest, hakkasid poeedid ja heliloojad looma teoseid uues ning huvitavas muusikalises ja poeetilises stiilis. Selles kavas olevad laulud on kirjutatud neitsi Maarjaga seotud suurteks pühadeks paastumaarjapäevast (Annunciatio) rukkimaarjapäevani (Assumptio), palju on kavas ka jõululaule. Neitsi Maarja võidmine meega Püha Vaimu poolt sümboliseerib tema pärispatuta eostamist ning piim sümboliseerib tema rolli Lunastaja emana, elu andja ja alalhoidjana. Laulude peamine allikas on St. Martial de Limoges’i kloostri rikkalik Akvitaania traditsioon, sellele lisaks on kasutatud ka käsikirju normannideaegsest Sitsiiliast ja Inglismaalt.

Cantigas de Santa Maria

426 galiitsia-portugali-keelset laulu sisaldav käsikiri Cantigas de Santa Maria on sündinud Alfonso X El Sabio (1221-1284) valitsemisajal kristliku, islami ja juudi kultuuride kooseksisteerimise kontekstis. Rikkalikult illustreeritud kogumik sisaldab meloodiaid koos väga ulatuslike, erineval määral tähenduste kihistusi kandvate tekstidega. Cantigas de Santa Maria kuulub Euroopa 13.-14. sajandi kultuuri väärtuslikemate allikate hulka.

Tartu Vanamuusika Festivali kontserdil “Akvitaania Saladus” kõlavad laulude Santa Maria amar, Como somos & Da que Deus mamou ja De Santa Maria sinal qual xe quer teemadel variatsioonid flöödile ja harfile.

Ansambel "Tõusev kuu"

Hiina Rahvavabariigist pärit ansambel “Tõusev kuu” on asutatud 1998. aastal ja kõik selle neli liiget on saanud Hiina parima muusikalise hariduse. Nad kõik on lõpetanud konservatooriumi ja mänginud ka oma maa tipporkestrites. Kahel ansambli liikmel on juba magistrikraad käes ja kahel on see parasjagu omandamisel Hiina Muusika-konservatooriumis.

Nelja tüdruku ansambel on keskendunud sellele, et elustada Hiina 1500 aasta vanust muusikatraditsiooni. Nad mängivad ajaloolisi instrumente, nagu gu zheng (16-25 keelega ja liigutatava roobiga tsitter), pipa (neljakeelne pirnikujuline näppepill), yang qin (nelinurkse kujuga hiina haamer-dulcimer) ja erhu (hiina kahekeelne poogenpill). Oma 6-aastase ajaloo jooksul on ansambel astunud üles paljudes eri maades. 2002. aastal oli neil kontsertreis Ameerika Ühendriikidesse, kus nad andsid 13 kontserti 7-s eri linnas. 2003. aastal võtsid nad osa Hiina kultuurinädala üritustest Skandinaaviamaades.

Neile, kes usuvad, et muusikal on vägi tuua selle planeedi inimesi üksteisele lähemale, toob ansambel ”Tõusev kuu” sõnumeid ühest maailma vanimast kultuurist. Nende imekaunis muusika ulatab käe üle maa ja mere ning ühendab muusikasõpru.

Triskele

Ansambel Triskele tuli kokku 1997. aastal eesmärgiga esitada eesti rahvamuusikat, keskendudes regiviisidele ja vaimulikele rahvalauludele. Ansambli liikmeid ühendab huvi vanamuusika ja eri maade rahvamuusika vastu. Sellest tuleneb ka ansambli Triskele instrumentide valik ja seadete omapära, mis võib eesti muusikatraditsioone arvestades tunduda esmapilgul omajagu üllatav. Ansambli liikmete eelnev muusikaline tegevus ja huvid on olnud küllaltki erinevad, ulatudes keskaja muusikast kuni džässini.

Triskele praeguse koosseisu liikmed on kõik vähemal või rohkemal määral kokku puutunud Euroopa keskaja muusika esitamisega ansamblis Via Sonora. Peale selle on nad teinud koostööd Eesti silmapaistvamate vanamuusika esitajatega (Hortus Musicus, Eesti Filharmoonia Kammerkoor jt). Ansambli mängulaadis on tunda kiindumust araabia - ja ka üldisemalt Ida - muusikapärandile omasesse lähenemisesse, kus suhe interpreedi ja muusika vahel on intensiivne ning ennastunustav, hämarduvad piirid kuulaja, esitaja ning muusika vahel.

Tartus tegutsev ansambel Triskele on seitsme koosmusitseerimisaasta jooksul lindistanud ja välja andnud neli CD-plaati. Need on “Eesti vaimulikud rahvalaulud” (2000), “Lõuna-Eesti vaimulikud rahvalaulud” (2001), “Lõuna-Eesti vaimulikud rahvalaulud II” (2002) ja ”Kolga-Jaani vaimulikud rahvalaulud“ (2003). Ansambel on järjekindlalt tegelenud rahvapäraste koraalide tõlgendamisega ning juhtinud nõnda tähelepanu sellele seni vähetuntud vaimuliku rahvalaulu pärimusele. Viimasel kolmel aastal on ansambel keskendunud Lõuna-Eestist pärit rahvasuiste koraaliviiside esitamisele. Kolga-Jaani laulude kogumik on esimene katsetus koondada plaadile vaid ühe kihelkonna viisid.

Sümbol TRISKELE – kolmest kodaraina ühte punkti kinnitatud jooksvast jalast moodustatud kujund – jõudis Põhja-Euroopasse tõenäoliselt juba nooremal pronksiajal. Kujundile omistati tõrjemaagilist tähendust, ta sümboliseeris päikest, kuud ning liikumist ja kulgu üldisemalt. Kuigi viikingiajal seostati triskelet muinasskandinaavia peajumala Odiniga, leidis kujund laialdast kasutamist ka kristlikus ikonograafias ja sümboolikas, seda eelkõige just Püha Kolmainsuse tähenduses. Triskele sümbol on Eestisse jõudnud erinevate kultuuride vahendusel ning sellesse on kätketud mitmete ajastute tähendusväljad. Sarnasel moel võib ansambel Triskele muusikast leida viiteid eesti rahvamuusika eri kihistustele: siin on jälgi nii vanemast rahvalaulust, Kagu-Eestile iseloomulikust mitmehäälsusest kui ka pietistlikust koguduselaulust. Sellele kõigele annavad oma värvi peegeldused ansambli liikmeid mõjutanud iidsetest ja idamaistest muusikatraditsioonidest.

Takashi Tokuyama

Shakuhachi’t hakati Jaapanis kasutama Nara perioodil (8. saj.) Gagaku õukonna orkestris. Paljude armastatud pillina on ta jõudnud tänasesse päeva ja teinud aja jooksul läbi mitmeid muutusi. Tänapäeval mängitakse shakuhachi’t peamiselt koos koto ja shamisen’iga või rahvalaulude saateks. Vaid vähesed tunnevad shakuhachi varajast ilma saateta soolorepertuaari.

Neid vanu, traditsioonilisi shakuhachi soololugusid kutsutakse honkyoku (’tõelised lood’ või ’õiged lood’), või koten honkyoku, (’klassikalised õiged lood’). Seda muusikat nimetatakse mõnikord ka suizen (‘puhuv Zen’), kuna samurai preestrid (komuso) on seda mänginud juba üle kolmesaja aasta.

Selleks, et shakuhachi varajase soolorepertuaari väga väärtuslikku muusikalist pärandit elavana hoida, on Takashi Tokuyama seda õppinud ja uurinud juba üle kahekümne aasta. Ta on olnud paljude vanade meistrite õpilane, uurinud vanu käsikirju ning taasavastanud ja lindistanud palju lugusid. Selle kõrvalt on ta tutvunud ka mitmete teiste muusikastiilidega, sh Lääne klassikalise muusika, džässi ja eri maade rahvamuusikaga. Takashi Tokuyama on asutanud kaks olulisemat shakuhachi kooli, andnud välja koten honkyoku noote ja õpikuid, kirjutanud palju Jaapani ajalehtedes ja ajakirjades ning teinud hulgaliselt lindistusi. Mitmel korral on ta külastanud Ameerika Ühendriike, esinenud seal ning viinud läbi ka loenguid ja kursusi.

FA Schola

Tartu Ãœlikooli ja Festivitas Artiumi koostööna 2000. aasta algul sündinud varajase ning orientaalse muusika keskus ja ansambel Festivitas Artium Schola on loomulikuks jätkuks varajase muusika alasele tööle Tartu Ãœlikoolis, ansambli ”Via Sonora” tegevusele ja Tartu vanamuusikafestivalile. FA Schola on keskendunud eelkõige Euroopa keskaja ja orintaalsele muusikale, eesmärgiks on muusika kaudu uurida, võrrelda ja tutvustada keskaja Euroopa ning Idamaade traditsioonilisi kultuure. Ansambli liikmed õpetavad ka erinevaid pille, millest mõnda ei ole võimalik mujal Eestis õppida. Kreekakeelse laensõnana ladina keeles tähistas schola algselt intelligentset aja koosveetmist. Hiljem on sellele kinnistunud meile juba tuttavad õpetamise ja õpetatusega seotud tähendused. FA Schola puhul tähendab see mõlemat: lisaks õppetööle sünnib hulgaliselt kontsertprojekte, kus kõrvuti muusikaõppijatega esinevad kogenud muusikud nii kodu- kui välismaalt.

Ashok Kumar Mehta

Ashok Kumar Mehta (bambusflööt ja tabla) kuulub pikaaegsete muusikaliste traditsioonidega Varanasi perekonda. Bambusflööti on ta õppinud oma isa, vanaisa ning tuntud flöödimängija Rajendra Passanna juures. 1995. aastal sai Ashok esimese preemia Youth Mohaosav Benaresi Nehro festivalil ja Varanasi kolledži konkursil. 1997. aastal sai ta Sangit Visharad’i kraadi Illahabadi Sahita Sammelanist. Ta on esinenud paljudes kohtades Indias ning ka Gorakpuri televisioonis ja raadios. Tal on palju õpilasi nii Indias kui ka mujal maailmas. Tema flöödimäng on ülev ja kaasakiskuv.

Manoj Kumar Dubey

Manoj Kumar Dubey (laul, harmoonium, tabla) lauljatee algas Kalkuta rahvusliku noorte konkursi võiduga. Seejärel suundus ta õppima laulu ja tablat Benaresi Hindi Ãœlikooli ning sai muusika-alase kraadi Allahabadi Prayog Sangit Samitist. Peale lõpetamist sai temast kuulsate lauljate Chanulal Mishra ja Pasupati Nath Mishra õpilane. Praeguseks on Manoj Kumar Dubey andnud arvukalt kontserte India eri paigus, ta on saanud Dalai Lamalt Dalai auhinna ja esimese preemia Bharti Enterprises Festivalil Bhopalis. Tal on palju õpilasi nii Indias kui ka Euroopas. Ta on lindistanud arvukalt india klassikalisi laule ja bhajan’eid. Manoj Kumar Dubey hääl on soe, väljendus- ja tunderikas.

Akash

Nime AKASH sai Sergey Antsupov oma õpetajalt, maailmakuulsalt sarodimängijalt Ustad Amjad Ali Khan Sahibilt Delhist. Nimel AKASH on mitmeid tähendusi: maailmaruum, kosmos, eeter, üks selle maailma eelne element. Akashi õpetaja esindab legendaarseid india muusikakoolkondi (gharana) Senia Beenkar gharana’t ja Bangash gharana’t. Ustad Amjad Ali Khan Sahibi esivanemad võtsid 7 põlvkonda tagasi kasutusele sarodi tänapäevasel kujul, kohandades selle afgaani traditsioonilisest instrumendist rababist.

6-aastaselt hakkas Akash oma venna õhutusel tegelema kitarrimänguga. Teismelisena sai ta tuntuks džäss- ja rokk-kitarristina. 1980. aastal pälvis ta Läti rahvuslikul muusikakonkursil parima kitarrimängija, instrumentaalansambli juhi ja originaalkompositsiooni autori tiitli. Aga juba paar kuud hiljem loobus Akash kitarrimängust, et õppida tema jaoks täiesti uut stiili muusikat uuel instrumendil, sarodil, mida tuntakse ühe keerukama india klassikalise muusika instrumendina.

Praeguseks on Akash juba üle 20 aasta õppinud põhjaindia klassikalist muusikat ja esitanud sellel põhinevaid improvisatsioone. See ainulaadne muusikatraditsioon on arenenud välja rohkem kui 5000 aasta jooksul ning seda peetakse üheks maailma sügavaimaks ja peeneimalt välja arendatud klassikalise muusika süsteemiks. Ustad Amjad Ali Khan Sahibi sõnutsi on selles muusikas kaks olulist põhimõtet: esiteks ”Reeglistatud vabadus” ja teiseks ”Sisemine rahu on kõige tähtsam”. Need kaks põhimõtet on kui majakad, mis on juhatanud Akashi muusikalist teekonda.

“Minu muusika kõlab tänu minu guru õnnistusele ja minu ümber olevate inimeste toetusele. Erilised tänud minu vanematele ja vanemale vennale Alexandrile, Moskva konservatooriumi professorile Jivani Mikhailovile, kitarrist John McLaughlinile, minu naisele Ludmilale, minu lastele ja kõigile mu sõpradele.” ”On üks ütlus, mida ma sügavalt austan:” lisab Akash, ””Kui sa harjutad 10 aastat, siis hakkad sa ise oma mänguga rahule jääma; 20 aasta pärast saab sinust muusik ja sinu kunst võib pakkuda midagi publikule; 30 aasta pärast võib ehk isegi sinu guru sinuga rahule jääda, aga tuleb veel harjutada palju rohkem aastaid, et saada tõeliseks muusikuks – nii et ka Jumal võiks sinuga rahule jääda.””

Tartu vanamuusikafestivalil musitseerib Akash koos Ritis Kamitšaitisega, Baltikumi ühe parima tablamängijaga.

Arnis Silinš

Arnis SilinÅ¡ on õppinud klassikalist tantsu Riias 1979-1986. Aastatel 1990-1995 on ta ennast täiendanud modern- ja džässtantsu, traditsiooniliste tantsude ning lõdvestustehnikate alal Pariisis, Kölnis ja Durhamis (USA). 1982-1989 töötas Arnis SilinÅ¡ baleriinina Riia Kontserdiühingus ja Riia Muusikateatris. Alates 1989. aastast on ta tegelenud hatha joogaga Sw. Amrit Mahamedha juhendamisel. Ta on osalenud moderntantsu ning show-tantsu etendustel ja andnud sooloetendusi Riias, Vilniuses, Tallinnas, Kölnis ja Berliinis. Viimasel ajal on teda peamiselt huvitanud tants meditatsioonimeetodina. Keskendudes tantsule läbi algelementide – maa, vesi, tuli ja õhk –, läbi nende energia, mütoloogia ja arhetüüpide, annab meile uue teadlikkuse ajaliku ja igavese vahelistest seostest: imeõrnadest kuni suurte vibratsioonideni meie salapärasel teekonnal, mida tavaliselt nimetatakse eluks.

Ritis Kamitšaitis

Ritis KamiÅ¡aitis (sünd. 1962 Vilniuses) on tegelenud muusikaga (laulmine, viiul, muusikateooria) alates 1968. aastast. Tema esimene esinemine suurel laval oli 1969. aastal koos Leedu rahvusliku filharmooniaorkestriga. Esimene ülesastumine välismaal oli 1970. aastal. 1980-1985 õppis ta konservatooriumis koorijuhtimist, 1981-1986 töötas ta muusikakoolis muusikateooria õpetaja ja koorijuhina. 1977-1987 tegeles ta džässiga: esines džässiõhtutel, töötas ööklubis klaverimängijana, andis soolokontserte ning võttis osa džässifestivalist ”Tudengidžäss” Tallinnas aastatel 1982 ja 1983. Alates 1993. aastast töötab ta professionaalsetes koorides “Jauna muzika” ja “Brevis”. Alates 1983. aastast on ta tegelenud ka india muusika ja tablamänguga, tehes lisaks koostööd džäss- ja rokkansamblitega ning isegi Leedu Rahvusliku Sümfooniaorkestriga.