Kakoli Sengupta (India)

Kakoli Sengupta on pärit Naihatist, väikesest bengali külakesest Kalkuta lähedalt. Laulnud on ta nii kaua, kui ise mäletab. Kui ta oli 5-aastane, märkas ema tema erilist lauluannet, peale seda pühendus Kakoli jäädavalt muusikale. Tema õpetajaks sai Sri Gopal Biswas, kelle käe all arendas ta oma häält ja hinge vastavalt iidsele india traditsioonile. 20-aastaselt võis ta end pidada juba iseseisvaks muusikuks.

Viimased 29 aastat oma elust on Kakoli elanud ja töötanud Pariisis. Sellele vaatamata peab ta end ehtsaks india lauljatariks. Vähemalt kord aastas külastab ta Indiat, kus tema kontserdid leiavad alati sooja vastuvõttu nii tänuliku kodupubliku kui ka kohalike muusikakriitikute poolt. Kõrge professionaalsus, põnev repertuaar ja muusikale avatud isiksus on võimaldanud Kakolil teha koostööd mitmete Euroopa artistidega ja hinnatud India muusikutega ning on toonud kaasa regulaarseid kontsertreise Euroopa eri paigusse. Juba pikemat aega on Kakoli Sengupta põhitegevuseks olnud india klassikalise laulu õpetamine. Pariisis on tal aastate jooksul tekkinud õpilaskond, kuhu kuulub väga erinevast rahvusest huvilisi, nii asjaarmastajaid kui ka professionaalseid muusikuid. Paralleelselt tegeleb ta õppe- ja täienduskursuste organiseerimisega Prantsusmaal ja mujal.

1995. aastal osales Kakoli Ãœhinenud Rahvaste Organisatsiooni loomise 50-ndale aastapäevale pühendatud “Inimõiguste Sümfoonia” (“La Symphonie des Droits de l’Homme”) ettekandel. See Michel Garnier’ suurejooneline projekt, mis ühendas muusikuid kogu maakeralt, tuli esitusele UNESCO peakorteris Pariisis ja seejärel mitmes teises linnas. Kontserdist ilmus ka heliplaat.

Kakoli Sengupta lauludega on ilmunud mitu CD-d. Ta on lindistanud traditsioonilisi india viise kaasaegses töötluses, pühenduslikke laule, bengali laule ning ka omaloodud lastelaule. Plaadistustel on ta teinud koostööd teiste hulgas ka mitmete kaasaegse põlvkonna loovisiksustega (DJ Cam, Turkantam jt).

Pikki aastaid on Kakoli Sengupta osalenud filmimaailmas. India Kino Festivalidel (Prantsusmaal ja Itaalias) on ta musitseerides saatnud tummfilmide linastusi. Muuhulgas kõlab tema hääl ka täispikas kinofilmis “Hanuman” (1999), mis linastus Pimedate Ööde Filmifestivalil Tallinnas 2002. aastal.

Kabirist Tagoreni

Pühakust müstik ja luuletaja Kabir elas Põhja-Indias 15. sajandil. Ta kasvas üles islamiusulises kangakuduja perekonnas. Kodust ei saanud ta kaasa kirjaoskust, oma igapäevast leiba teenis ta hiljem kudumiskunstiga. See on ka enam-vähem kõik, mis tema legendidest tihedalt läbipõimunud eluloost teada on ja millega erinevad allikad ligilähedaseltki nõusse jäävad. Suure au sees on Kabir aga Indias veel praegugi – tema erakordsust rõhutab tõsiasi, et tema luule austajate seas on nii hindusid kui ka muslimeid. Kabiri luule on küll religioosne, kuid samas oma olemuselt vaba: see küll tugineb traditsioonile, aga ei järgi seda rangelt.

Kabir esitas oma ekstaatilisi pühenduslikke laule ühes hindi keele murdes, mis on praeguseks käibelt kadunud. Sõnadest tähtsam oli tema jaoks laulude sõnum ja meloodia: nii ongi paljudest tekstidest säilinud erinevaid üleskirjutusi, tõlkeid ja tõlgendusi. Ingliskeelne maailm tunneb Kabiri tekste eeskätt Rabindranath Tagore tõlgete kaudu. Kabiri luulet eestlastele vahendanud Doris Kareva on koondanud osa armastatud India klassiku tõlgendustest raamatusse “Kabir. 99 luuletust” (Huma, 2003).

Kabir mahutab kahte vahedasse värsiritta selliseid tarkusi, mida paljud teised ei suuda öelda ka mitmel leheküljel:

Nagu seemnes varjul on õli,
ränikivis salajas säde,
su kehas Jumalik elab.

Koge seda, kui jõuad!

Doris Kareva

Luuletaja ja tõlkija Doris Kareva on avaldanud kümmekond luulekogu, mis on leidnud laialdast vastukaja ja pälvinud mitmeid preemiaid. Tema loomingut on tõlgitud kokku viieteistkümnesse keelde. Doris Kareva luulet on võrreldud templiga, kus kohtuvad inimlik ja jumalik, hing ja universum, sõna ja vaikus, Eros ja Thanatos. Viimase luulekogu "Mandragora" (2002) põhjal valmis Linnateatris Jaanus Rohumaa lavastuses samanimeline etendus. Doris Kareva on tõlkinud luulet, esseid ja näidendeid (Anna Ahmatova, W. H. Auden, Samuel Beckett, Joseph Brodski, Emily Dickinson, Kahlil Gibran, Shakespeare, Marina Tervonen jt). 2003. aastal jõudis kirjastuses Huma kaante vahele Doris Kareva tõlkes kogumik Kabiri luulest.

Raagad ja pÃthenduslikud laulud

RAAGAD JA PÃœHENDUSLIKUD LAULUD

Kakoli alustab oma esinemisi alati tervituslaulu ehk vandan?’ga. Seekordse kontserdi juhatab sisse rõõmsameelne tervitus jumal Å ivale (R?ga Bhupali). Raaga on Põhja-India e Hindustani klassikalise muusika põhiline vorm. Raaga eesmärk on rõõmustada ning liigutada hingepõhjani nii publikut kui muusikut ennast.

Edasi kuuleme õhturaagat (yaman), keskööraagat (m?lkauns), romantilist raagat (bhageswari) ning hommikuraagat (vairabi). Nende vahel esitab Kakoli ühe laulu, mis on ülistus kuulsalt Kevadfestivalilt (Holi). See on väga eriline püha, mida tähistab kogu India. Armastusejumal Krishna ise olevat sel päeval oma kallimatega pidu pidanud ja tantsinud. Kevadfestival on ühtlasi ka värvide pidu ning vana kombe kohaselt on igaühel lubatud värvidega ehtida seda, keda meeldib. Sõbrad ehivad sõpru ja võõrad võõraid.

Ilma tabla, viiuli, flöödi või mõne muu instrumendi saateta ei ole raagade ettekandmine lihtne. Selleks et nauditavalt edasi anda pikki improvisatsioone, peab laulja suutma perfektselt valitseda nii oma häält kui vaimu. Kakoli kaunile laulule lisandub vaid harmoonium, millel ta end ise saadab.

Seejärel saab lauljatar puhkust ja sõna saab poeet. Doris Kareva kannab ette Põhja-India pühaku Kabiri poolt 15. sajandil loodud poeesiat.

Kontserdi ülejäänud osa koosneb pühenduslikest lauludest ehk bhadžanitest. Lisaks Kabiri lauludele esitab Kakoli kontserdil veel Tagore ja Meera loomingut. Viimase puhul on tegemist legendaarse India kuningannaga (16. saj.), kes otsustas pühendada oma elu Krishnale ning temast sai luuletaja, müstik ja pühak. Tagore kui Nobeli preemiaga pärjatud kirjanik ja mõtleja ei vaja tutvustamist, kuid vähesed teavad, et tema loomingut on suuresti mõjutanud sufi ja keldi müstika ning et paljudele oma tekstidele lõi ta ise ka viisid.

GÊrard Zuchetto ja Troubadours Art Ensemble (Prantsusmaa)

Gérard Zuchetto on tänapäeva juhtivaid eksperte trubaduurilaulu uurimisel ja taaselustamisel. Ta on muusik, helilooja, produtsent, teadlane ja õpetaja ühes isikus. 1978. aastal asutatud C.R.E.M.M.-Trobar (Centre De Recherche Et D'expression Des Musiques Médiévales-Trobar) on tema juhtimisel arenenud Euroopa trubaduuride uurimiskeskuseks Trobar Na Loba. 2000. aastal pani ta aluse Trob’Art Productions’ile ja plaadifirmale Troba Vox. Ta on koostanud trubaduurilaulu antoloogia, välja andnud raamatu ja CD Rom’i ”Terre des Troubadours”, on mitme trubaduuridele pühendatud filmi autor ning alates 1985. aastast on tema osalusel ilmunud üle 20 CD. Loengute ja kontsertidega on ta üles astunud kõikjal Euroopas, samuti Lähis-Idas. Gérard Zuchetto jaoks on olulised rüütellikkus ja armastus kui Euroopa keskaja kultuuri alustalad. Trubaduurilaul pole tema jaoks mitte lihtsalt huvi ja kirg, vaid eluviis ning mõistmine.

TROUBADOURS ART ENSEMBLE
Troubadours Art Ensemble on asutatud Gérard Zuchetto poolt eesmärgiga taaselustada ja propageerida 12.-13. sajandi oksitaani trubaduuride kunsti. 1999. aastal tegevust alustanud ansamblisse kuuluvad aastaid koostööd teinud muusikud-mõttekaaslased. Juba esimestest lindistustest alates on Troubadours Art Ensemble mänginud juhtivat rolli trubaduuride poeesia ja muusikavaramu levitamisel. Ansambel, mis koosneb oma ala parimatest muusikutest, on reisinud praktiliselt kõikjal maailmas ning saavutanud suure populaarsuse ja tunnustuse.

Tartu Vanamuusika Festivalil esineb ansambel koosseisus Sandra Hurtado-Ròs ( laul, india harmoonium); Gérard Zuchetto (laul); Véronique Condesse (harf); Denyse Dowling (flöödid, salmei); Patrice Villaumé (rataslüüra, psalteerium)

Trubaduuride laule

Trubaduurilaul
11. sajandil kujunes praeguse Prantsusmaa lõunaosas välja aktiivne ja väga viljakas kultuuriruum, mille silmapaistvamaks saavutuseks on trob’art (‘tubaduuride kunst’) - trubaduurilaul. Lõuna kultuuriruumi (Limousin, Aquitaine, Languedoc, Auvergne, Provence) ühendas oksitaani keel, mis jõudis esimese romaani keelena kirjakeele seisusesse. Selles keeles luuletasid ja laulsid trubaduurid (oksitaanikeelne trobar tähendab ‘leidma, leiutama’). Trubaduuride ”leiuks” on oskus põimida sõnu muusikasse, mille tulemuseks on terviklik sõnade ja helide alkeemia. Trubaduurilaulu olulisim temaatika on ”puhas armastus” (fin’ amors). Esmakordselt tõusis tähelepanu keskmesse naise (Daam - Domina) kuju. Armastuslüürikas on 12. sajandi meistrid ületamatud. Trubaduurilaul mõjutas keskajal ja hiljemgi prantsuse, saksa, itaalia, hispaania ja inglise poeesiat. Trubaduuride vormirikas ja peenekoeline lüürika ning improvisatsioonilaadsete kaunistustega viisid panid aluse Lääne-Euroopa ilmaliku poeesia ja muusika tekkele. Ligi tuhat aastat vanad värsid ja viisid mõjuvad värskelt ka tänapäeval.

FA Schola

Raho Langsepp - keskaja flöödid
Tarmo Tabas - laul
Toivo Sõmer - kannel, ud
Janno Mäe - löökpillid
Helena Uleksin - kellamäng

Tartu Ãœlikooli ning Festivitas Artiumi koostööna 2000. aasta algul sündinud varajase muusika keskus Festivitas Artium. Schola on loomulikuks jätkuks varajase muusika alasele tööle Tartu Ãœlikoolis, ansambli "Via Sonora" tegevusele ja Tartu Vanamuusika Festivalile. Kreekakeelse laensõnana ladina keeles tähistas schola algselt intelligentset aja koosveetmist. Hiljem on sellele kinnistunud meile juba tuttavad õpetamise ja õpetatusega seotud tähendused. FA Schola puhul tähendab see mõlemat – lisaks õppetööle sünnib hulgaliselt kontsertprojekte, kus kõrvuti muusikaõppijatega esinevad kogenud muusikud nii kodu- kui välismaalt. Tartu Ãœlikooli juures tegutsev ansambel FA Schola on keskendunud eelkõige Euroopa keskaja muusikale. Ansambli liikmed tegelevad ka erinevate pillide õpetamisega. Keskusena on FA Schola eesmärgiks muusika kaudu uurida, võrrelda ja tutvustada keskaja Euroopa ning Idamaade traditsioonilisi kultuure.

Mikk Sarv ning Tuulemuusikud - Tuulest tulnud viise

Saami ja teiste põlisrahvaste ning Kalevala viise laulavad läbi tuule koos maa ja metsaga Mikk Sarv ning Tuulemuusikud

Me oleme tuulesõltlased.  Alates esimesest innukast hingetõmbest sünnihetkel kuni viimse, elukäiku kokkuvõtva väljahingamiseni koome sisse ja välja hingates tuulega oma elukangast. Tuul liigub edasi-tagasi üle niiske ja sooja eluookeani meie kehades, elades kaasa kõigile meie rõõmudele.

Kui luuletaja ja teadmamees Uku Masing (1909-1985) oli siin ilmas elanud paar tosinat aastaringi, tulid tuulest temani laulu “Udu üksi on kindel” sõnad:


Systik on tuul ja ta jalakapuust,
Mina vaid õhuke hämarast koe,
Mille Jumala sõrmed ykssarve luust
Ketrasid tähtede toas, kui see soe.

Systik on tuul, kuid mis lõngast on lõim
Muldsetel telgedel, ei mina tea –
Sära udude vast, kui neist suri võim,
Et mul pilvi ei ulatund pea.


Tuulest kuulsin viisi, mis laulab neid sõnu. Se’st ajast laulab tuul läbi minu puid ja maid, rõõmu ja nukrust.

Õpin üha enam avanema tuulest tulevatele viisidele ning lasen neil end laulda. Mu headeks õpetajateks on olnud mitmete põlisrahvaste tuuleslauljad: Kalevala laulikud Karjalast;  saami rahvas, setod, ersad, marid, vepslased lähinaabrusest; handid, mansid, ketid, sölkupid, luoravetlanid Siberist; chippewa`d, lakotad, salish`id, pimad ja ketshua `d Ameerikast, samuti puud, kivid ja veed…

Tuulemuusikud on mu teekaaslased, kes hoolivad tuuleviisidest: Heno Sarv, Tõnis Tulp, Priit Pedajas, Jaan Kiho, Anne Maasik, Heiki-Rein Veromann, Raimond Julle, Raho Langsepp, Taivo Niitvägi, Paul Hagu, Viktor Danilov, Marju Sarv ja paljud teised. Tänan kõiki kaasakõlanuid ja kaasakõlajaid!

Mikk Sarv

Triskele

Vasakult: Ergo-Hart Västrik (laul); Tarmo Tabas (laul); Jaanus Roosileht (fiidel, rebekk, laul); Heikki-Rein Veromann (laul, flöödid); Toivo Sõmer (kandled, laul); Janno Mäe (trummid, laul)

Ansambel Triskele tuli kokku 1997. aastal eesmärgiga esitada eesti rahvamuusikat, keskendudes regiviisidele ja vaimulikele rahvalauludele. Ansambli liikmeid ühendab huvi vanamuusika ja erinevate maade rahvamuusika vastu. Sellest tuleneb ka ansambli Triskele instrumentide valik ja seadete omapära, mis võib eesti muusikatraditsioone arvestades tunduda esmapilgul omajagu üllatav. Ansambli liikmete eelnev muusikaline tegevus ja huvid on olnud küllaltki erinevad, ulatudes keskaja muusikast kuni džässini.

Triskele praeguse koosseisu liikmed on kõik vähemal või rohkemal määral kokku puutunud Euroopa keskaja muusika esitamisega ansamblis Via Sonora. Peale selle on nad teinud koostööd Eesti silmapaistvamate vanamuusika esitajatega (Hortus Musicus, Eesti Filharmoonia Kammerkoor jt). Ansambli mängulaadis on tunda kiindumust araabia - ja ka üldisemalt Ida - muusikapärandile omasesse lähenemisesse, kus suhe interpreedi ja muusika vahel on intensiivne ning ennastunustav, hämarduvad piirid kuulaja, esitaja ning muusika vahel.

Tartus tegutsev ansambel Triskele on seitsme koosmusitseerimisaasta jooksul lindistanud ja välja andnud neli CD-plaati. Need on “Eesti vaimulikud rahvalaulud” (2000), “Lõuna-Eesti vaimulikud rahvalaulud” (2001), “Lõuna-Eesti vaimulikud rahvalaulud II” (2002) ja „Kolga-Jaani vaimulikud rahvalaulud“ (2003). Ansambel on järjekindlalt tegelenud rahvapäraste koraalide tõlgendamisega ning juhtinud nõnda tähelepanu sellele seni vähetuntud vaimuliku rahvalaulu pärimusele. Viimasel kolmel aastal on ansambel keskendunud Lõuna-Eestist pärit rahvasuiste koraaliviiside esitamisele. Kolga-Jaani laulude kogumik on esimene katsetus koondada plaadile vaid ühe kihelkonna viisid.

Sümbol TRISKELE – kolmest kodaraina ühte punkti kinnitatud jooksvast jalast moodustatud kujund – jõudis Põhja-Euroopasse tõenäoliselt juba nooremal pronksiajal. Kujundile omistati tõrjemaagilist tähendust, ta sümboliseeris päikest, kuud ning liikumist ja kulgu üldisemalt. Kuigi viikingiajal seostati triskelet muinasskandinaavia peajumala Odiniga, leidis kujund laialdast kasutamist ka kristlikusse ikonograafias ja sümboolikas, seda eelkõige just Püha Kolmainsuse tähenduses. Triskele sümbol on Eestisse jõudnud erinevate kultuuride vahendusel ning sellesse on kätketud mitmete ajastute tähendusväljad. Sarnasel moel võib ansambel Triskele muusikast leida viiteid eesti rahvamuusika eri kihistustele: siin on jälgi nii vanemast rahvalaulust, Kagu-Eestile iseloomulikust mitmehäälsusest kui ka pietistlikust koguduselaulust. Sellele kõigele annavad oma värvi peegeldused ansambli liikmeid mõjutanud iidsetest ja idamaistest muusikatraditsioonidest.

Kolga-Jaani vaimulikud rahvalaulud

Tartu Vanamuusika Festivalil kõlavad ansambel Triskele esituses Kolga-Jaani vaimulikud rahvalaulud. Need rahvapäraste koraalide viisid kirjutas rahvasuust üles 1906. aastal Johannes Simm, kes käis Eesti Üliõpilaste Seltsi poolt saadetuna Kolga-Jaanis vanu viise kogumas. Kokku kirjutas J. Simm üles 93 viisi, mille hulgas oli 19 koraaliteisendit. Sedavõrd suur vaimulike viiside hulk annab tunnistust tugevast rahvapärase koraalilaulmise traditsioonist Kolga-Jaani kihelkonnas. Tõenäoliselt kajastub selles laulmismaneer, mis iseloomustab koguduselaulu enne oreli kasutuselevõttu laulude saatmisel. Koraaliviise anti kantorilt kantorile edasi suulise pärimusena, ning on loomulik, et aja jooksul need muutusid. Kolga-Jaani vaimulike rahvalaulude muusikalist külge vaadeldes võib ära tunda Punscheli koraalikogumikus avaldatud meloodiaid, kuid rahvapärased teisendid on olulisel määral enam ornamenteeritud ning nende ülesehitus on lihtsam.

Ansambel Triskele on viisidele lisanud pillisaate, kasutades nii traditsioonilisi eesti rahvapille kui ka keskaja ning idamaade instrumente. Kõik seaded on valminud ansambli ühisloominguna. Eesmärgiks pole olnud rahvapäraste koraalide võimalikult autentsed taasesitused, vaid soov luua musitseerides konkreetsest tekstist ja viisist lähtuvaid nägemuspilte, mis püüdlevad ajast ja ilmakorrast sõltumatu vaimsuse kandjateks.

John Thompson

John Thompson on õppinud musikoloogiat Haverford’i Kolledžis Pennsylvanias. Sellele järgnesid magistriõpingud Aasia uuringute alal Florida Riiklikus Ãœlikoolis ning edasine täiendus Michigani Ãœlikoolis etnomusikoloogia alal. 1974. aastal hakkas J. Thompson õppima qin’i Hebei provintsist pärit qin’i-meistri Sun Yuqin’i (1915-1990) juures. Sun Yuqin emigreerus Taivanile 1949. aastal ja oli üks esimesi inimesi, kellele omistati Hiina valitsuse poolt „Rahvusliku Tähtsusega Kultuuripärandi Hoidja“ aunimetus (1989).

Kuna tänapäevastes qin’i muusika väljaannetes on suhteliselt piiratud arv lugusid, alustas Thompson 1976. aastal qin’i meloodiate rekonstrueerimst (dapu) vanadest käsikirjadest. Tema esimeseks uurimisobjektiks sai mahukas kogumik Shen Qi Mi Pu („Vaimsete ja imepäraste saladuste käsiraamat“, 1425). Töö käigus arenesid sidemed Tong Kin-Woon’iga Hong Kongist ning qin’i meistritega Hiinast, kes olid John Thompsonile tema töös suureks abiks. Järgnesid kontserdid Hiinas, kus ta esitas oma rekonstruktsioone. 1992. aastal kutsus Hiina Muusikute Rahvuslik Ãœhendus teda ühe peaesinejana Shen Qi Mi Pu’d käsitlevale seminarile.

1980. aastal alustas John Thompson tööd Hong Kongi Aasia Kunstide Festivali trükiste toimetajana ja aastal 1986 sai temast nimetatud festivali kunstiline juht. Ta reisis palju, et kohtuda nii esinejate kui organisaatoritega. Samal ajal elas ta ise Cheung Chau saarel, mis asub Hong Kongist ühe tunni laevasõidu tee kaugusel – saarel, kus puudub autoliiklus. Seal sai ta rahulikult jätkata iidse qin’i muusika rekonstrueerimist.

John Thompson on andnud suure panuse Aasia kultuuri tutvustamisel ja väärtustamisel. Aastatel 1980 - 1998 oli ta tegev Hong Kongi Aasia Kunstide Festivali korraldamisel. John Thompson käsitleb iidseid Aasia traditsioone kui elavat kunsti, mitte kui ainult rahvuslikku või ajaloolisest väärtust. Samast põhimõttest on kantud ka tema tegevus teadlase ja interpreedina. J. Thompsoni peamiseks uurimisobjektiks on olnud iidse Hiina siidkeeltega tsitter (qin või guqin – ’vana keelpill’).

1991. aastal lõpetas John Thompson Shen Qi Mi Pu täieliku transkriptsiooni. Tema töö tulemuseks oli 350-leheküljeline noodiraamat ning viis ja pool tundi lindistatud muusikat. Seejärel keskendus ta hilisematele käsikirjadele, eeskätt Zheyin Shizi Qinpu’le (<1491). Hong Kongi Kunstide Arenduse Nõukogu (Hong Kong Arts Development Council) toetusega (1997, 1998) andis ta välja raamatu „Muusika teispool heli“ (Music Beyond Sound) ning CD ja transkriptsioonideraamatu Zheyin Shizi Qinpu’st. Seejärel lõpetas ta (1999 - 2000) oma põhilise töö, Shen Qi Mi Pu lindistused ja transkriptsiooni – 6 CDd ja kolm köidet noote. 2001. aastal abiellus John Thompson Suzanne Smith’iga ning kolis New Yorgi lähistele, kus ta keskendub guqin’i-alasele tööle esinedes, uurides ning õpetades.

Hiina varajane muusika Ming’i dÃtnastia (1368-1644) käsikirjadest I

Kontserdil kõlab muusika, mille John Thompson on rekonstrueerinud Ming’i dünastia siidkeeltega tsitri, guqin’i käsikirjadest Shen Qi Mi Pu (1425) ja Xilutang Qintong (1549). Nendes käsikirjades seisab, et üleskirjutused on tegelikult pärit varasematest allikatest. Mitmed faktid kinnitavad, et paljud neis sisalduvatest meloodiatest on kogutud või üles märgitud 13. sajandil tolleaegses Hiina pealinnas Hangzhou’s. Pärast seda, kui mongolid vallutasid Hiina, sattusid muusika üleskirjutused sinna, kuhu juhtus. Detailsemalt võib kõikide meloodiate kohta ingliskeelseid materjale lugeda internetiaadressilt www.silkqin.com.


1. Mandlipuu paviljon (Xing Tan, 1549)

Mandlipuu paviljon asub Konfutsiuse (6. saj. eKr) kodulinnas, Qu Fu’s. Räägitakse, et seal olevat ta õpetanud oma järgijaid. Meloodia koosneb 11 osast. Seitsmenda osa pealkiri on “Raamatute lugemise heli” ja kümnendal osal on järgmised sõnad:

Suvi möödub, saabub talv, kevad muutub sügiseks;
Tähed ja päike on kodu leidnud läänes, vesi voolab itta.
Võitlusse ratsutanud kindralid - kus on nad nüüd?
Umbrohi lämmatab lilled, kattes maa pimedusega.

2. Vana stiil (Gufeng Cao, 1425)

See meloodia (nagu ka 5. ja 6. pala) on üks vanimaid hiina air’e. See pärineb Shen Qi Mi Pu käsikirja osast, mis sisaldas vanu viise, mida mitte keegi enam mängida ei osanud. Need lihtsalt kirjutati taas ümber. Käsikirja sissejuhatuses seisab selle kohta: “Selle eesmärgiks on järgida puhtaimal kujul vanu tavasid: teha asju neid ohjamata ja siiski vältida korratust; vaikida ja olla siiski veenev; mitte jagada õpetussõnu ja siiski asjad korda ajada.”

3. Zhuangzi liblika-unenägu (Zhou Zhou Meng Die, 1425)

Konfutsiuse kaasaegne Zhuangzi on üks kuulsaimatest varastest taoistlikest filosoofidest. Räägitakse, et ühel päeval nägi ta und, et on liblikas. Kui ta üles ärkas, ei olnud ta kindel, kas ta tegelikult oli näinud und või oligi ta nüüd liblikas, kes nägi und sellest, et on Zhuangzi. Meloodiat peetakse väga vanaks, selle on kirja pannud kuulus 13. sajandi qin’i-mängija Mao Minzhong.

4. Veinist hullunud (Jiu Kuang, 1425)

See meloodia omistatakse Ruan Ji’le, kuulsale 4. sajandi napsisõbrale, kelle kohta seisab sissejuhatuses: ”Nii unustas ta maised raskused ja probleemid, lülitades need välja oma mõtetest ja kehast; ta seadis oma eesmärgiks saavutada rõõm vindine olles, et võiks selliselt nautida kogu oma elu”.

5. Ühiskonnast tagasi tõmbumine (Dunshi Cao, 1425)

See meloodia jutustab kuulsast erakust Xu You’st. Kui keiser talle trooni pakkunud, vastanud ta, et tal on kõik, mida ta vajab, ja miks peaks ta siis soovima keisriks saada. Xu You oli ettepanekust sedavõrd solvunud, et pesi läbi oma kõrvad ning ilmaelust veelgi. Meloodia huvitavaks laadiliseks tunnuseks on see, et vaatamata pentatoonilisele helireale, esineb selles üheaegselt nii mi-bemoll kui ka tavaline mi.

6. Isafööniks otsib oma kaaslast (Feng Qiu Huang, 1549)

See on süit, mis algab üheminutilise modaalse sissejuhatusega (”Mittekosjasobitaja laad”), sellele järgneb kaheminutiline sissejuhatav meloodia (”Linqiong’i meloodia”), seejärel põhimeloodia, mis koosneb kümnest lõigust. 3. ja 8. lõigu tekste laulis väidetavalt Sima Xiangru (179.-113. eKr), kui ta külastas rikka kaupmehe kodu Linqiong’is. Kaupmehe tütar oli laulust sedavõrd lummatud, et põgenes koos Sima Xiangru’ga. Isa ütles tütrest esmalt lahti, kuid hiljem leebus. Hiljem sai Sima Xiangru’st pealinna kuulus poeet.
Poeem ise kõlab järgmiselt:

A. (lauldakse kolmandas osas)
”See isafööniks on naasnud oma vanasse koju
üle nelja tormise mere oma kaaslase otsinguilt.
Aeg polnud veel küps, polnud võimalust teda kohata;
Ja siis - milline üllatus! - sel õhtul, tulles läbi saali,
näen naiste poolel silmipimestavalt kaunist neidu.
Ta on nii lähedal, kuid siiski kättesaamatu - see teeb mind haigeks.
Kuidas võiksime oma kaelad põimida kui mandariinpardid?
Kuidas võiksime koos tiibu lehvitada ning kõrgel hõljuda?”

B. (lauldakse kaheksandas osas)
”Fööniksneiu, Fööniksneiu, tule minuga, ehitame koos pesa,
Sinu eest tahan hoolitseda, saa minuga üheks, ole alatiseks minu naine.
Jagades armastust tavapärasel viisil, hakkavad meie südamed koos helisema.
Kui keskööl mulle järgned, kes siis sellest teada saab?
Koos kogume tiibadesse tuule, nii tõuseme kõrgustesse, lendame kaugele.
Kui minu tunded sind ei puuduta, olen õnnetuim õnnetutest.”

Lühike vaheaeg

Kontserdi II osa

Hiina varajane muusika Ming’i dÃtnastia (1368-1644) käsikirjadest II

7. Laukaääreviis (Zepan Yin, 1425)

Selle meloodia aluseks on luuletus ”Kalamees” (Yu Fu) kogumikust ”Laulud lõunast” (Chu Ci). Meloodia autoriks peetakse 13. sajandi qin’i meistrit Xu Tianmin’i. Suurem osa nimetatud kogumiku värssidest kirjeldavad haritlase-ametniku Qu Yuan’i (u. 340-278 eKr) elu, kelle head nõu kulda ei võetud. Pärast seda, kui ta laimu tõttu ametist tagandati, sooritas ta enesetapu, uputades ennast jõkke. Seda sündmust meenutab Draakonipaadi püha: pikad paadid sõuavad jõele ning vette visatakse riisikooke, et toita Qu Yuan’i hinge.

Poeem jutustab Qu Yuan’i ootamatust kohtumisest kaluriga. Qu Yuan kaebab, et kogu maailm on räpane ning nii plaanib ta enesetappu. Kalamees naerab tema üle, öeldes: ”Kui jõevesi on puhas, saan ma selles oma mütsi pesta; kui must, siis võin pesta selles oma jalgu.”

8. Ootamatu ebaõnn (Li Sao, 1425)

Selles kuulsas poeemis kirjeldab Qu Yuan voorusliku mehe kummalist rännakut taevasse. Rändur on vastaste poolt mõnitatud, sõprade poolt hüljatud ning pettunud isandas, keda ta nimetab Õiglaseks (Ling Xiu). Oma rännakul käib ta muuhulgas oma saatust kurtmas müütilisele valitsejale, Shun’ile, püüab edutult kosida kaunist vetevaimu Fu Fei’d, järgneb kõheldes Song’i kaunile tütrele ning küsib nõu kahelt kuulsalt Å¡amaanilt, Ling Fen’ilt ja Wu Xian’ilt. Viimases värsireas räägib ta oma ”ühinemisest Peng Xian’iga”, mida tavaliselt tõlgendatakse enesetapu sooritamisena ausameelse Shang’i ministri eeskujul. See 18-st osast koosnev meloodia kuulub qin’i repertuaari kullafondi.

9. Song Yu leinab sügist (Song Yu Bei Qiu, 1549)

Qu Yuan’i järgijat Song Yu’d peetakse kogumikus ”Laulud lõunast” oleva värsi “Ãœheksa väidet” (Jiu Bian) autoriks. See algab ridadega: ”Oh häda, karm sügisõhk! Kalk ja külm; taimed värisevad ja langetavad oma õied ja lehed, mis kõdunevad.” Meloodia lõpuosas jäljendatakse keele katkemise häält, mis võtab kokku pala meeleolu.

10. Chu laul (Chu Ge, 1425)

Umbes aastal 200 eKr toimus suur sõda Liu Bang’i ja Xiang Yu vahel, mis viis Han’i dünastia tekkimiseni. Mõlemad sõdivad pooled olid pärit Hiina edelaosas asuvast Chu provintsist, kuid Xiang Yu oli sellega lähemalt seotud. Enne otsustavat lahingut lasi Liu Bang oma sõduritel Chu laule laulda; see tekitas vastase sõdurites koduigatsuse ja Liu Bang võitis lahingu. Meloodias kordub pidevalt üks motiiv, mis tõenäoliselt viitab Chu laulule, mida enne lahingut lauldi.

Kui tema väed olid enne otsustavat lahingut nõrgaks jäänud, põgenes Xiang Yu koos oma naise Yu Ji’ga. Räägitakse, et sel hetkel laulnud ta järgmisi värsse, mis võivad saata meloodia 6. ja 8. osa:

”Mu jõud võib liigutada mägesid ning mu vaim võib haarata ühiskonda;
Kuid ajad pole sobivad ja (minu ratsu) Zhui ei ole enam väle;
Kui Zhui pole enam väle, mis saan ma teha?
Oh häda, Yu Ji, oh häda, Yu Ji, mis saan ma teha?”

Seejärel jättis Yu Ji Xiang Yu’ga hüvasti ning lõikas oma kõri läbi, öeldes, et tema mees võitleb paremini, kui ei pea enam tema peale mõtlema. Siiski kaotas Xiang Yu viimase lahingu ning sooritas pärast seda ka ise enesetapu.

Universalia in Re

Danil Rjabtšikov - rubab, ud
Maria Golubeva - viiul
Natalia Kosolapova - vokaal
Vasili Arhipov - vokaal, bendir

Keskaja muusika ansambel Unviersalia in Re on asutatud 2001. aastal. Ansambli eesmärk on taaselustada ning rakendada musitseerimisel keskaegseid põhimõtteid, mis näevad muusikat kui võtit inimese hinge ja tema sügavaima sisemaailmani jõudmisel. Muusika ei ole selliselt mitte ainult inimese meeli mõjutav kaunis kunst, vaid ka vägi, mis võib meid juhtida ning muuta meie olemust. Universalia in re on keskaja filosoofia termin. Selle sisuks on kõiksuse nägemine asjades, nähtamatu väljendumine nähtava kaudu, kadumatuse nägemine kaduvuses. Ansambli liikmete jaoks võtab see kokku keskaegse mõtteviisi, mille kohaselt on muusika kui müstiline süsteem, mis võib muuta inimest ja tema hinge. Ansambli põhirepertraari moodustab 11.-15. sajandi Euroopa muusika: koraalid, cantiga’d, lauda’d, samuti vanavene ja bütsantsi muusika.

Vanavene, BÃttsantsi ja Euroopa keskaja muusika

Vanavene, Bütsantsi ja Euroopa keskaja muusika - patukahetsus- ja ülistuslaule keskaegselt Inglismaalt, Hispaaniast, Itaaliast, Venemaalt ja Bütsantsist

Usk ei sõltu riikide või rahvuste piiridest. Nii ei ole üllatav, et patukahetsuslauludes leiame palju tekstilisi sarnasusi inglise päritolu “Worldes bliss ne last no throwe” ja vene lirnyi stikh’i vahel. Samuti võime näha, et kuningas Taaveti psalmid on mõjutatud kogu keskaja poeesiat ning kõikides kristlikes traditsioonides kasutatakse samalaadseid vorme, ülistatamaks Jeesuse sündi ja Neitsi Maarjat.

Tekstilistele sarnasustele lisandub aga ka hämmastav sarnasus meloodiates. Kreeka “Agni parthene” kasutab sama struktuuri kui prantsuse estampiid ja itaalia saltarellod. Hispaania “Rosa das rosas” ja inglise “Ther is no rose”; inglise “Worldes bliss” ja vene “Greshny cheloveche”; vene-bütsantsi “Dushe moya” ja itaalia “Ogne homo” on vaid vähesed näited kokkulangevustest nii teksti- kui meloodiatasandil. See kõik toob meie ette pildi keskaegsest muusikamaailmast, kus eri rahvaste traditsioonid on omavahel tihedalt läbi põimunud.