Kabirist Tagoreni

Pühakust müstik ja luuletaja Kabir elas Põhja-Indias 15. sajandil. Ta kasvas üles islamiusulises kangakuduja perekonnas. Kodust ei saanud ta kaasa kirjaoskust, oma igapäevast leiba teenis ta hiljem kudumiskunstiga. See on ka enam-vähem kõik, mis tema legendidest tihedalt läbipõimunud eluloost teada on ja millega erinevad allikad ligilähedaseltki nõusse jäävad. Suure au sees on Kabir aga Indias veel praegugi – tema erakordsust rõhutab tõsiasi, et tema luule austajate seas on nii hindusid kui ka muslimeid. Kabiri luule on küll religioosne, kuid samas oma olemuselt vaba: see küll tugineb traditsioonile, aga ei järgi seda rangelt.

Kabir esitas oma ekstaatilisi pühenduslikke laule ühes hindi keele murdes, mis on praeguseks käibelt kadunud. Sõnadest tähtsam oli tema jaoks laulude sõnum ja meloodia: nii ongi paljudest tekstidest säilinud erinevaid üleskirjutusi, tõlkeid ja tõlgendusi. Ingliskeelne maailm tunneb Kabiri tekste eeskätt Rabindranath Tagore tõlgete kaudu. Kabiri luulet eestlastele vahendanud Doris Kareva on koondanud osa armastatud India klassiku tõlgendustest raamatusse “Kabir. 99 luuletust” (Huma, 2003).

Kabir mahutab kahte vahedasse värsiritta selliseid tarkusi, mida paljud teised ei suuda öelda ka mitmel leheküljel:

Nagu seemnes varjul on õli,
ränikivis salajas säde,
su kehas Jumalik elab.

Koge seda, kui jõuad!