Chakana

Daniel Olguín (sündind Santiagos, Tšiilis, 1975) on multi-instrumentalist, laulja ja Andide traditsiooniliste puhkpillide valmistaja. Ta alustas Ladina-Ameerika muusika mängimisega 12-aastasena, kui osales kultuurilises liikumises, mis populariseeris diktaator Pinocheti perioodil keelatud laule. Nii rändas ta läbi kogu Tšiili ja paljude Lõuna-Ameerika erinevate paikade.Ta osales aktiivselt maputše rahva tunnustamisel. D.O. oli kahe tunnustatud Tšiili ansambli – Quillakolla ja Valparaiso asutajaliige. Poliitilise tagakiusamise tõttu osales ta nn põrandaalustel salvestustel ning õpetas charango‘t, Venetsueela quatro‘t ja erinevaid Andide flööte. Alates 1999. aastast on ta tegutsenud Rootsis, kus on mänginud Ladina-Ameerika muusika ansamblites Antara ja Cocamanta. Ta on juhendanud õpitubasid, algatanud projekte, mis innustaksid algajaid musitseerima ning töötanud vabakutselise muusikuna stuudiosalvestustel. Soomes on ta ansambli Grupo Ondúasutajaliige ning on mänginud Soome ja Ladina-Ameerika fusion-ansamblis Zero Drama. Koos musikoloog Camilo Pajuelo’ga on ta teinud helikujunduse YLE TV dokumentaalfilmile Maria Lappalainenist. Ta on koostanud Youtube’is õppematerjale siku muusikast, mis on olnud üheks põhijuhendiks ansamblile Sikuri Finland. Kulkijat Ry Ühingu liikmena on ta viimasel ajal töötanud produtsendi ja muusikajuhina selliste kultuurisündmuste korraldamisel nagu Violeta Parra 100 (2017) ja A Tribute to Victor Jara (2018).

Silvo Vatanen (sündinud Soomes 1975) on õppinud Sibeliuse Akadeemia pärimusmuusika osakonnas, mille lõpetas Magistrikraadiga 2005. aastal, spetsialiseerudes puhkpillidele. Andide muusikainstrumentidega (charango, quena, siku) on tal rohkem kui kolme aastakümne pikkune mängukogemus ansamblites Los Amigos, Grupo Sur, Ondú ja Kouon Frouva. Ta on osalenud paljudel pärimusmuusika festivalidel, sh Kaustinen, Rääkkylän Kihaus, Haapavesi ja Encuentro Internacional de Quenistas Lima’s.

Cesar Aguilar Alcedo (sünd Lima’s, Peruus 1975) on mitmekülgne Peruu kunstnik, kes on pühendunud hatun charango’le (ketšua k. ’suur charango’) ja Andide kiltmaa traditsioonilisele muusikale. Teda loetakse tänapäeval selle traditsioonilise instrumendi üheks juhtivaks noorema põlvkonna muusikuks, mida toetab lisaks tema muusikalisele algupärale ja väsimatule uurijavaimule haridus Andide semiootikas ja ketšua keele oskus. Iseõppijast muusikalise virtuoosina on tal mitmekülgne diskograafia, kus ta tunnetuslikul tasandil kompab piire iidse ja tänapäevase vahel. Ta on mänginud hatun charango’t albumitel Gotas de Lago (2018), Jilawqi (2016) ja Jacha (2015); komponeerinud, ja mänginud saviflööte, mis on inspireeritud tuhandete aastate vanusest Andide kultuurist albumitel Uako'Sound, Vol. III (2017), Vol. II (2014) ja Vol. I (2013), milledel on kaastegevad ka Ricardo Padilla ja Jorma Kalevi Louhivuori. Kultuuriürituste korraldajana on ta 2011. aastal asutanud Helsingis iga-aastase andekate muusikute kogunemisürituse “Expo Charango?. Ta juhatab Soomes ühingut “Kulkijat Ry?, mis propageerib haridust läbi kunstide ja tutvustab eri kandi pealt Andide kultuuri tarkust ja teadmisi. Ta on korraldanud “Tokapu? (Andide märkide ja sümbolite süsteem) kursusi ning korraldanud siku (traditsiooniline Andide kiltmaa paaniflöötide mängimine ja tantsimine) õpitubasid, kus ta on rakendanud neid kunstilise väljenduse vorme arendamaks selliseid pedagoogilisi ja sotsiaalseid aspekte nagu teineteisemõistmine ja vastastikune aitamine. Inspireerituna Andide kunstidest ja semiootikast on C.A. kujundanud ja valmistanud helisevat keraamikat. Tema kollektsioonid on osalenud mitmetel isiku- ja grupinäitustel Ladina-Ameerikas ja Euroopas. Lisaks sellele on ta YouTube’i kanali FinlAndino produtsent, kus muuhulgas tutvustab oma muusika-, kunsti- ja disainialaste uurimuste tulemusi. Ta on esinenud Peruus, Boliivias, Austrias, Šveitsis, Rootsis, Soomes, Norras, Eestis ja Prantsusmaal.

Clara Petrozzi on Peruu-Soome vioolamängija, õpetaja ja uurija. Sündinud Peruus, kolis ta oma kahekümnendates eluaastates Soome, oma ema kodumaale, kus jätkas vioolaõpinguid. Tema huvi Peruu uuema muusika vastu päädis musikoloogia õpingutega Helsingi Ülikoolis, kus kaitses 2009. aastal doktoriväitekirja Peruu orkestrimuusikast pärast II maailmasõda. Pärast seda asutas ta ainult Ladina-Ameerika muusikale pühendunud ansambli Aurinko, mille kunstilise juhina ühendas ta oma uurimistöö ja praktilise musitseerimise. Ta on ühtlasi viiuli- ja vioolaõpetaja mitmetes Helsingi muusikakoolides, vabakutseline vioolamängija, helilooja ja uurija. Tema põhiliseks huviks on Ladina-Ameerika ja Peruu uuem muusika rõhuasetusega mittekoloniaalsele lähenemisele.