India klassikalisest poeesiast

India klassikaline poeesia on põhiliselt sanskritikeelne täiuseni viimistletud luule, mis kujunes rikka kultuuripärandiga India ühiskonnas umbes üks sajand e.Kr. Erinevalt veedade ajastu nägijatest ja eeposte ajastu laulikutest on klassikaline poeet kõrgelt haritud, paljulugenud, keeltetundja, mitmekülgne isik, kes oli seotud linna- või õukonnakultuuriga.

India klassikalise poeesia temaatika oli valdavalt ilmlik, domineeris armastuse teema. Poeetika eesmärgiks peeti kuulsuse võitmist, esteetilise naudingu pakkumist ning juhatuse andmist. Koos sanskriti keelega levis klassikaline poeesia India piiridest väljapoole – Indoneesiasse, Birmasse, Taisse, Tiibetisse jm, kus hiljem hakati seda viljelema emakeeles.