PÃihja-India klassikaline muusika

Põhja-india klassikaline muusika on üks rafineeritumaid kunste muusikamaailmas. Kuigi improvisatsioonil on selles muusikas oluline osa, raamistavad seda kindla struktuurina meloodiamudelid ehk raga’d ja rütmimudelid ehk tala’d. Neid raame arvestades peab muusik looma muusika esinemise hetkel.

Traditsiooniliselt ei esita muusikud kindlaksmääratud kava, vaid pigem mängivad erinevaid ragasid, mis on inspireeritud hetkest. Ragade valik ei ole suvaline: sajanditepikkuste traditsioonide järgi peetakse teatud ragasid sobivaks vastavale päevaosale, meeleseisundile ja/või eetilistele tõekspidamistele. Selles mõttes võib ragasid mingil määral kõrvutada vanakreeka filosoofiliste tõekspidamistega laadidest.

Ragasid ei tohi segi ajada lääneliku arusaamaga heliridadest. Ehkki igal ragal on oma iseloomulik helirida ja struktuur, hõlmab see siiski palju enamat. Raga nootide tutvustamise järjekord ja samuti viis, millega kogu raga välja arendatakse, on äärmiselt oluline, nagu ka kaunistused, alteratsioonid ning meloodiline struktuur.

Kuigi notatsioon on olemas, on traditsioon valdavalt suuline ja iga meister annab seda edasi oma õpilastele. Publik hindab esinemistel suurel määral neidsamu kriteeriume, mida peetakse tähtsaks dzäs-siimprovisatsioonide puhul: esinejatelt oodatakse hea improvisatsioonioskuse kõrval ka väga head traditsioonide tundmist. Mõlemas traditsioonis imetletakse muusiku oskusi näidata harjumuspärast uues valguses: suurimat tunnustust leiab võime austada vastava raga terviklikkust sügavalt isikupärase lähenemise kaudu.

Raga traditsiooniline ülesehitus koosneb neljast osast:
ALAP. See on lühike sissejuhatus, kus muusik süveneb ragasse noothaaval, komponeerides alguses üsna lihtsaid fraase kahe või kolme noodi ulatuses toonika ümber. Arendused muutuvad keerukamaks, kui ta jõuab teemaarendusteni oktaavi piires – seejärel mängitakse alap’i instrumendi kogu ulatuses ad libitum sarnaselt Lääne kadentsiga, kus impulss võetakse vastavalt fraasi olulistest kohtadest. Palju kasutatakse mikrotoonilisi kõlavarjundeid, kaunistusi ning glissandot. Neid väljendusvahendeid kasutades avab artist oma arusaama ja tunnetuse ragast, mida ta mängib. Tõeliselt loov muusik püüab oma improvisatsiooni kaudu leida ragast alati mõnda seni avastamata tahku.

JOD/JOR. Kui muusik tunneb, et ta on alap’i kaudu ragat piisavalt tutvustanud, toob ta muusikasse rütmilise pulsi, alustades uuesti lühikeste fraaside mängimisega, mida saadavad rütmilised löögid burdoonkeeltele. Muusikasse tuleb uus dimensioon. Improvisatsioon muutub järjest ulatuslikumaks, jõudes lõpuks väga kiirete stacato-käikudeni («tans»), mis on täis peeni rütminüansse ja nõuavad märkimisväärset tehnilist meisterlikkust. Tempo tõustes jõuab artist muusika järgmisesse faasi.

JHALA. Siin mängib muusik burdoonkeeltel kiireid trioole ja kvartoole, mille vasturütmile ta mängib fraase enamasti sünkopeeritult meloodiakeeltel. Järkjärgult jõuab ta kulminatsioonini, millega lõpeb esinemise esimene osa.

GAT. See osa on piltlikult rondovormis, mille põhiteemaks on eelnevalt komponeeritud motiiv (tavaliselt traditsiooniline), mida mängitakse kindlale korduvale rütmistruktuurile («Tal»). Tablamängija, kelle peamine funktsioon on markeerida antud tala’t, saadab meloodiainstrumenti esinemise lõpuni. Nagu lääne muusi-katraditsiooni rondovormis pöördutakse iga variatsiooni järel tagasi teema juurde, nii pöördub ka india muusik pärast mõnda improvi-satsioonitsüklit tagasi kas teema või järgmise tsükli esimese löögi juurde. Teema ehk gat teenib ühtlasi ajalise tsükli hoidmise eesmärki, nii võib viisipill mängida mitu korda gat’i, samas kui tablamängija improviseerib.

Tavaliselt koosneb see raga osa kahest gat’ist, üks aeglane ja teine kiire. Lõpule lähenedes läheb meloodiainstrument taas jhala’sse, viies esinemise kulminatsioonini.