Dan Laurini kontserdi kava

Prelüüd Vorspeel’ile
Fantaasia ja Kaja
Geswinde Bode van de Min

Renessansiajastu instrumentalistid häälestasid ja mängisid end soojaks prelüüde improviseerides, seetõttu võib trükitud muusika kogumike sissejuhatusest tihti selliseid palasid leida. Pole kahtlust, et Jacob van Eyck andis märku oma kohalolust Janskerkhofis just selletaoliste lugudega nagu see, mis avab Lust-hof’i: suurepärane miniatuurne sissejuhatus järgnevatele rikkalikele kaunistustele, arpedzodele ja kajadele.

Kaja-fantaasiad olid hollandlaste hulgas eriti populaarsed, tavaliselt olid need mõeldud orelile. Van Eycki aeglased, laadi tutvustavad avamängud on tüüpilised; niipea kui lugu on käima saanud, sünnib ka kaja. Lust-hof’i ainsad dünaamilised varjundid leiduvad just siin, kus rõhutatakse kaja oktaavihüpetega plokkflöödi tagasihoidlikus ulatuses.

(«Armastuse kiire kuller»). Selle viisi päritolu on ebaselge, kuid on teada, et see oli 1630. aastate alguse Hollandis väga laialt levinud pastoraalse tekstiga, kus karjus kurdab oma kaotatud armastuse põhjusi Cupidole. Lust-hof’i viis on aga sedavõrd muudetud, et algset teksti sellel enam laulda pole võimalik.

Psalm 68

(Sõjapsalm: Tõuse, Oh Issand ning näita oma väge). Ãœhe tuntuima ja armastatumana sai Genfi Psalm ehk psalm 68 tänu oma sisule, mis räägib Jumala vihast nende vastu, kes pole õiged, 16. sajandil kalvinistide usulistes võitlustes lahinguhümniks. Pikaajalisema kuulsuse (nüüd juba pattukahetseva tekstiga) tõi viisile J. S. Bachi seade luteri koraalile «O Mensch bewein’ dein’ Sünde gross» Orgelbüchlein’is (väikeses koraaliraamatus) ning Matteuse Passioonis.

Almande prime roses

(«Primrose almande»). Ãœhte teist hollandi seadet sellele viisile seostatakse «Brande Mr Primrose’iga», mis annab võimaluse seostada seda oletatavalt samanimelise inglise heliloojaga, kuid hollandi lauluraamat nimetab seda «Beaux jeux agreable Tirans!» (mis sobib hästi ka põhiviisiga), viidates air de cour’ algupärale.

Ach Morderesse
La Bergere

(Ah, Mõrvaritar). Mõrvaritariks on karjuseneiu Galathea, kelle kivikõva süda surmab ustavast karjusest kosilase Tyteri, vähemalt karjuse väitel sünnib see nii. Mitmekümne aasta vältel pärast 1620. aastaid oli see üks levinumaid hollandi lauluraamatute tekste.

(«Karjus»). Viisi algupäraks Pierre Guédroni air de cour «Sus, sus, sus, Bergers et Bergerettes» (1620) (Tulge, tulge, karjused ning karjuseneiud), mida võib leida mitmes hollandi lauluraamatus. Marin Mersenne trükkis selle viisi flöödikvartetile seades (pealkirjata ning autorit nimetamata) Harmonie Universelle’s 1632. Kolmas viis esineb erinevates hollandi karjuselauludes ja instrumentaalkogumikes harvemini kui kaks esimest.

Derde Carileen

(«Kolmas Karoliina»). 16. sajandi keskpaigas oli ühtekokku viis karjuseneiu Carileeniga seostuvat viisi; neid on leitud nii eraldiseisvana kui koos. Vähemalt kolm esimest pärinevad inglise teatrist. Selle viisi kirjutas William Lawes kui sinfonia Mask’ile 1638. aastal – tegemist on tüüpilise poiss-ihaldab-tüdrukut pastoraaliga. Carileeni tekste on leitud vaid kahele esimesele viisile tõenäoliselt – ei puudunud need aga ka ülejäänud kolmel.

Doen Daphne d’over schoone Maeght
Stil, stil en reys

(«Kui Daphne, kõige kaunim neiu»). Tänapäeva lindistused on teinud Daphne üheks Lust-hof’i hitiks, kuid see oli ka 17. sajandil üks lemmikuid. Nii tekst kui viis pärinevad 1610. aastast pärit inglise ballaadist, mis jutustab klassikalist lugu, kuidas Phoebus Apollo ihaldas Daphnet sedavõrd, et see palus end ahastuses jumalanna Dianal loorberipuuks muuta.

(Tasa, tasa üks hetk). Prantsuse õukonnatants, mis sai kuulsaks tänu sellele, et see ilmus Michael Praetoriuse Terpsichores 1612. Seda tantsuviisi võib leida paljudest allikatest Roomast kuni Šotimaa ja Rootsini kogu 17. sajandi jooksul. Madalmaades oli viis tuntud tänu Jan Starteri tekstile, mis ülistas naise ilu.

Engels Nactegaeltje

(«Inglise ööbik»). Hämmastaval kombel leiduvad sellele läbinisti loodushääli jäljendavale viisile ka sõnad, 1630. aastate inglise ballaad sellest, kuidas ööbiku magus laul värskendas linnaelanike väsinud meeli. Teine pool viisist jäljendab ööbiku laulu sõnadel «Magus magus, liks-laks…». Viisi on leitud kümnetes seadetes kõikjalt Põhja-Euroopast paljudele erinevatele instrumentidele, kuid Van Eyck oli helilooja, kes otsustas muuta ööbikulaulu eriti virtuoosseks.

Si vous me voules guerir
Courante

(«Kui soovid, et ma paraneksin»). See prantsuse pealkiri on peaaegu muutumatul kujul Madalmaadesse jõudnud, kuid täpne kirjapilt François de Chauncy’ air’ist nägi välja: «Si vous ne voulez me guerir.» Mõlemal puhul on tegemist looga purunenud armastusest, kuid Van Eycki väledad punkteeritud rütmis variatsioonid ei paista seda just eriti südamesse võtvat.

Sellised prantsuse õukonnalõbustused nagu kurantid, air’id, balletid ja sarabandid sillutasid tee Hollandi bergerette’idele ning 17. sajandi instrumentaalmuusikale. Nimeta viiside allikate otsimist võib võrrelda nõela otsimisega heinakuhjast.

Wat zalmen op den Avond doen

(«Mida me õhtul teeme?»). Ainus saksa algupäraga ilmalik laul Lust-hof’is, lihtne-lärmakas ballaad, mida võib leida paljudes 16. sajandi lõpu saksa lauto-käsikirjades. Selle lihtsus loob suurepärased võimalused variatsioonideks; Van Eyck viib variatsioonid kuni kolmeteistkordse kiiruseni ning kasutab rikkalikumaid rütmimudeleid kui üheski teises palas.