Dan Laurin

Dan Laurin on sündinud 1960. aastal Rootsis Jönköpingis eesti-rootsi perekonnas. Plokkflöödiõpinguid alustas Ulla Wijki ja Paul Nauta käe all Taanis Funeni Konservatooriumis, mille lõpetas 1979, sellele järgnesid õpingud Kopen-haagenis, kus ta debüteeris 1982. Seejärel suundus Dan Laurin Hollandisse, kus ta võttis tunde teiste hulgas ka Walter van Hauwe juures. Kontaktid professorite Brauni ja van Hauwega said määravaks tema huvile nüüdismuusika vastu.

Viimase 20 aasta jooksul on Dan Laurin õpetanud plokkflööti kõikidel võimalikel astmetel Skandivaavias ning Saksamaal. Ta on õpetanud Funeni Konservatooriumis alates 1980. aastast, seejärel Göteborgi Konservatooriumis ja Kopenhaageni Kuninglikus Konservatooriumis ning töötanud plokkflöödiprofessorina Bremeni Kaunite Kunstide Kõrgkoolis (Hochschule für Künste).

Taani valitsus on eraldanud Dan Laurinile stipendiumi teadusuuringuteks plokkflöödi akustilistest ning helitehnilistest nüanssidest. Uurimistöö, mis avaldatakse hiljem raamatuna, sünnib koostöös selle ala juhtiva teadlase Joe Wolfe (The University of New South Wales, Sydney) ja Clas Pehrssoniga (Rootsi Kuninglik Muusikaakadeemia).

Silmapaistva ning väga aktiivse interpreedina on Dan Laurin esinenud lugematutel kontsertidel Skandinaavias, Euroopas, USAs, Jaapanis, Austraalias ja Indias. Ta on teinud koostööd mitme ansambli ja kammerorkestriga (Drottningholm Baroque Ensemble, Bach Collegium Japan, Berlin Philharmonic). Huvi elektroakustilise muusika vastu on olnud aluseks koostööle mitme tänapäeva Skandinaavia heliloojaga. Peale arvukate lindistuste raadios ja TVs on ta plaadistanud üle kahekümne CD, nende hulgas täielik Jacob van Eycki «Der Fluyten Lust-Hof’i» lindistus (9 CDd). Talle on omistatud «Grammy» ja Rootsi Heliloojate Liidu parima kaasaegse muusika interpreedi auhind 1995. aastal. 1997. aastast on ta valitud Rootsi Kuningliku Muusikaakadeemia liikmeks. Järgnevateks aastateks on Dan Laurin kutsutud külalisprofessoriks Kaunite Kunstide ja Muusika Rahvuslikku Ãœlikooli Tokyos (National University for Fine Arts and Music).

*******

Mõned sõnad instrumentide kohta: g aldid on sügava, jõulise kõlaga, mida ma pean väga sobivaks mõnes aeglases osas. Suuremate pillide ehitus võimaldab suuremat mitmekesisust kõlavärvis, andes väga huvitava dünaamika aeglastes, meloodilistes teemades.

Nn Rosenborgi sopran on üks väheseid säilinud eksemplare van Eycki eluajal kasutusel olnud pillidest. Originaali säilitatakse Rosenborgi kindluses kaunis renessansslossis, paari minuti jalutusteekonna kaugusel minu elukohast Kopenhaagenis. Väärtuslik pill on tehtud väga erilisest materjalist: narvali (sarvvaala) hambast.

Mõlemad pillimeistrid, kelle pillidel ma mängin, elavad kaugel allpool ekvaatorit, Fred Morgan elab Daylesfordis, paaritunnise sõidu kaugusel Melbourne’ist, Austraalias. Paul Whinray elab Uus-Meremaa põhjapoolsel saarel. Ilma nende harukordsete meistriteta poleks ükski minu töödest sündinud. Minu suurim tänu neile.