Dayan Naxi varajase muusika Ãthing

Dongjing-muusikat viljelesid haritlased vanas Hiinas keeruliste muusikaliste rituaalide läbiviimisel. Konfutsianistid mängisid seda sisemise rahu saavutamiseks. Taoistid kohandasid selle füüsiliste ja vaimsete harjutuste tarvis. Muusika põhineb teosel «Wenchangi suure kaljukoopa püha raamat» (Wenchang dadong xianjing). Wenchang on haritlaste kaitsejumalus. (Sellest tuleb ka muusikatraditsiooni nimetus dongjing, mis sõna-sõnalt tähendab «Kaljukoopa raamat».)
Mingi (1368-1644) ja Qingi (1644–1911) dünastia ajal oli dongjing-muusika populaarne haritud eliidi hulgas. Naxi rahvajuht Mu tõi dongjing-muusika Yunnani provintsi Mingi dünastia Jiajingi ajastul (1522–1566) Lõunapealinnast Nanjingist, Kagu-Hiina Fujiani provintsist ja Sichuanist. Qingi dünastia lõpupoole, seoses läänelike teadmiste levikuga, hääbus dongjing-muusika Kesk-Hiinas suuremalt jaolt. Õnneks jäi seda traditsiooni edasi kandma kõrvalises Kagu-Hiina piirkonnas Lijiangis elanud naxi rahvas.

Dayan Naxi Varajase Muusika Ühingu asutasid 1987. a dongjing-muusika spetsialistid Xuan Ke, He Yi’ani ja Yang Zenglie, et säilitada ja arendada dongjing-muusikat ning koolitada noori muusikuid. Debüütkontsert 1988. a juulis ning järgnenud esinemised on äratanud teadlaste ja muusikahuviliste huvi nii Hiinas kui ka laias maailmas. 1995. a tegi ansambel ringreisi Suurbritannias. Ühing on uhke oma kolme «muistse aarde» üle, milleks on vanad muusikateosed, mille loomisaeg ulatub tagasi kuni Tangi dünastia (618–906) aegadeni, vanad autentsed muusikainstrumendid ja eakad mängijad.

Pipa ja pärsia lauto

Praegu kuulub Dayan Naxi Varajase Muusika Ühingule pipa, mis on kantud kultuuriväärtuste nimekirja. Oma pika ajaloo tõttu ümbritsevad seda legendid, seda on uurinud paljud teadlased. Räägitakse, et Qingi dünastia algul ühel muusikalisel koosviibimisel, mida peeti iga 60 aasta tagant, tuli sinna räbalates vana mees, kellel oli kaasas pipa. Sõnagi lausumata hakkas ta mängima, lummates kuulajaid oma meisterlikkusega. Pärast seda küsis ta pipa eest 80 münti ning kadus siis märkamatult, jättes raha ning pipa lauale. Praeguseks on selgunud pipa tegelik ajalugu. Jiajingi ajastul Mingi dünastia ajal, kui kuulus kirjamees Yang Shen kirjutas sissejuhatust Lijiangi ametniku luuleraamatule, oli ta nii lummatud mehest ning tema tööst, et valis välja 114 luuletust ning andis kogumikule pealkirja “Lumiste mägede laulude valik”. Lisaks kinkis ta Naxi poeedile, keda ta polnud eales kohanud, ühe oma pipa’dest. Nende andmete järgi otsustades peaks pipa olema umbes 400 aastat vana.

Ühingule kuulub ka unikaalne pärsia lauto sugudu (huobusi). “Yuani dünastia rituaalse muusika ajaloo” järgi meenutab huobusipipa’t, millel on “sirge kael…, poolikut veininõu meenutav ümar korpus, mis on kaetud nahaga ning millel on neli keelt…”. Huobusi nimi on pärit türgikeelsest terminist, mida on mainitud Tangi dünastia aegses moslemi kirjanduses. Instrument pärineb Vana-Egiptuse keelpillidest, kust see jõudis Pärsia kuningate õukonda. 8. sajandil tõid moslemid selle Kað miiri Põhja-Indias ning lambanahk asendati maonahaga. 13. sajandil jõudis see läbi Tiibeti Sichuani provintsi, kus elas enamik Yasuo rahvast. Nii jõudis see lõpuks naxi rahvani.

Tuntud Hiina muusikateadlase He Changlini sõnul on “dongjing muusikal kaks põhilist funktsiooni: inimsuhete harmoniseerimine ning keha ja vaimu toitmine. Nii võib see parandada ühiskondlikku kliimat, tõsta inimeste kultuurilitaset ning ülendada meelt. Lisaks sellele aitab ta ravida ja ära hoida vaimseid ning füüsilisi haigusi.”

Unikaalset Naxi varajast muusikat tuleb hoida väljasuremisest. Siiski pole rahanappuse tõttu olnud võimalik ühingut ja uurimiskeskust laiendada.