Intervjuu Agnethe Christenseniga 1. osa
Agnethe Christenseniga vestleb Raho Langsepp.Kas Sa alustasid laulmisega juba varases lapsepõlves?
Ei alustanud väga vara. Õppisin kõigepealt ristflööti ja mängisin puhkpilliorkestrites, mille koosseisus mängisin marsse kõikvõimalikel üritustel, sh jalgpallivõistlustel jne. Lapsena ei laulnud ma ka kooris. Kooris hakkasin osalema alles 18 aasta vanuselt.
Kuidas sĂĽndis siis otsus laulmise kasuks?
See sündis siis, kui jätkasin flöödiõpinguid muusikakolledžis ning võtsin laulmise oma teiseks erialaks. Idee selleks tuli tegelikult minu emalt. Kuna ma polnud kunagi üheski kooris laulnud, siis polnud ma ise laulmisest üldse huvitatud. Aga seal oli väga hea lauluõpetaja, tema juures õppides avastasin, et laulmine on väga tore. Sellise madala ja sügava häälega, nagu mul on, oli võimalik ka kiiresti teenistust leida. Seetõttu sain varsti võimaluse laulda Taani Raadio kooris teist alti. Tegemist ei olnud mingi vastupandamatu tungiga laulda, see lihtsalt meeldis mulle.
Niisiis, kõigepealt oli koorilaul.
Jah, aga tegin seda siiski lihtsalt kui tööd, ma pole kunagi laulnud üheski isetegevuskooris.
Repertuaar oli seal tõenäoliselt küllaltki seinast seina.
Seda muidugi. Laulsime Verdit, Eric Ericsoni, Matteuse passiooni jne.
Kuidas Sa jõudsid varajase muusika juurde?
Kohtasin Andrea von Rammi. Kuulsin kellegilt juhuslikult, et ühes kaunis Lõuna-Rootsi lossis toimub laulukursus, mille juhendajaks oli Andrea von Ramm. Inimesel, kellelt seda kuulsin, juhtus olema ka Andrea von Rammi plaat ning see oli nii kaunis ja meeldis mulle sedavõrd, et otsustasin kohe, et see on midagi just minu jaoks. Panin end kursusele kirja ja nii see algaski.
Selleks ajaks olid sa laulnud…
...kolm aastat kolledĹľis. Pärast Andreaga kohtumist otsustasin astuda Taani Kuninglikku Konservatooriumisse, nĂĽĂĽd juba soololaulu erialale. Siis ei kohtunud me vahepeal Andreaga aasta või kaks. Samas tundsin, et konservatooriumil ei olnud mulle pakkuda seda, mida otsisin. Nii võtsingi uuesti Andreaga ĂĽhendust ja ĂĽhinesin ĂĽhe tollal Taanis väga tuntud ansambliga, mis tegeles ars subtilio ’ga. Me ei andnud kĂĽll väga palju kontserte, kuid tegime palju proove ja töötasime muusikaga äärmiselt põhjalikult. Järk-järgult lisandus kontakte varajase muusika maailmast. Seejärel õnnestus saada stipendium, millega sain minna end täiendama Andrea von Rammi juurde Baselisse ning sellega seoses katkestasin oma õpingud konservatooriumis. Tegelesin sellel ajal veel ka väga paljude muude asjadega: laulsin filmimuusikat, olin taustalaulja paljudel lindistustel jne. Kuna ma olin juba siis väga hea noodist lugeja, kutsuti mind väga tihti, kui oli vaja kiiresti midagi ära laulda, ĂĽkskõik siis mis stiiliga oli tegemist.
Kas Sul tuli ka varem õpitud laulmistehnikat muuta, kui hakkasid varajase muusikaga tegelema?
Ei tulnud. Tegelikult ma ju ei olnud enne Andreaga kohtumist põhjalikult laulmist õppinud – see oli olnud lihtsalt muusikakolledĹľi kõrvaleriala. Ma arvan, et see tehnika, mida kasutan praegu, on sisuliselt seesama, mida ma alguses õppisin. Konservatooriumis õppisin, kuidas kõlab ĂĽks või teine asi, aga see ei olnud paljuski põhjendatud ning ei jäänud seetõttu mu kehasse pĂĽsima. Põhialuseks jäid mulle ka siis Andrea harjutused ja näpunäited, kuidas häälega ĂĽmber käia.
Kuid nüüd laulad Sa tegelikult ju väga erinevaid stiile, sealhulgas ooperit.
Ma arvan, et võimalus laulda väga erinevate koosseisudega, millel on olnud väga head juhid, on andnud mulle hindamatu kogemuse. Näitkes laulsin ĂĽhel korral tausta Miles Davis’ele, kes ei ole ise kĂĽll laulja, kuid on suur muusik, kes teab täpselt, mida tahab. Sellistelt inimestelt on palju õppida. Lauljana olen pidanud õpitut kohe praktikas kasutama – kontserdil, filmimuusikas või taustalaulus.
Intervjuu Agnethe Christenseniga 2. osa
Sul on ĂĽlevaade paljudest Ĺľanritest ning häälekoolidest. Kuidas võrdleksid erinevaid häälekoole? Mind on liigagi tihti kummitanud kĂĽsimus, et miks enamik lauljaid, kes on õppinud klassikalist laulu, ei saa hakkama praktiliselt mitte millegi muuga? See tähendab, nad loomulikult laulavad, kuid erinevates stiilides kõlab see kõik ikka ĂĽhtemoodi…Ausalt öeldes ma ei tea. Olen sellele ise mõelnud ning mul on vahel tekkinud kĂĽll tunne, et klassikalises muusikas pĂĽĂĽab laulja tihti nagu olla keegi teine – nad ei jää ehk piisavalt iseendaks, ei tee seda siiralt, sisemise rõõmuga… See on tegelikult väga udune tunne ja ei ole vastus sinu kĂĽsimusele. Vastus kĂĽsimusele on, et ma tõesti ei tea. Ma ei saa ka ise aru, miks väga paljud laulavad just sellises kehvas ooperistiilis, kus on näiteks liiga palju vibraatot.
Kas võib siin viga olla ka vales tehnikas, vales õppimismeetodis? Tihti ju juhtub, et inimene, kes on saanud klassikalise häälekooli, soovib laulda teistsugust repertuaari, näiteks eelklassikalist muusikat, aga lihtsalt ei saa sellega hakkama, isegi kui ta seda soovib…
Arvan, et üks põhjus siin on ka selles, et ooperirepertuaariga alustatakse liiga vara. Varasematest aegadest on teada põhimõtteid, kus enne ooperi juurde asumist tegeleti kolm aastat põhjalikult laulmise alustega ja harjutustega. Tänapäeval ei kohta naljalt nii tõsist suhtumist. Teisalt on palju ka lihtsalt kiirustamist. Varasemal ajal oli pigem loomulik see, kui 25-aastaselt alustati karjääri ooperilauljana, aga nüüd arvatakse, et 25selt oled äkki juba liiga vana.
Kas varajase muusika laulmistehnika on erinev, võrreldes hilisema muusikaga? Teoreetiliselt tean, et vähemalt põhitehnika on ikka sama, aga praktikas kõlab see ju väga erinevalt.
Ei, tehnika ei ole erinev. Ma arvan, et probleem on selles, et inimesed ei suhtu endasse piisavalt tõsiselt. Selle asemel et valida endale jõukohane lugu sobivas tempos ja sobivas registris, võtavad nad endale loo, millest nende jõud üle ei käi. Selle tulemuseks ongi see, et nad laulavad viisil, mida me nimetame halvaks tehnikaks. Selle asemel, et kuulata enda häält puhtal kujul, võib meeles mõlkuda esitus mõnelt plaadilt, oma õpetaja hääl, mitte aga enda hääl. Arvan ka, et mõned inimesed käivad õpetaja juures liiga palju. Väga oluline on omada head õpetajat, aga mitte alati ei pruugi olla hea kohtuda õpetajaga vähemalt kord nädalas. Mingil hetkel ei tule õpetaja liigne jäljendamine kasuks. Laulmine on inimesele nii väga omane tegevus ja me peame seda tunnetama sügavalt läbi iseenda selleks, et see võiks olla tõsiseltvõetav, et see võiks olla kunst. Laulmise õppimisel on õpetaja ja õpilane tihti väga lähedased. Tihti püütakse tõesti väga jäljendada õpetajat ja laulmisõpetajad eelistavad kuulata sellist häält, mis just konkreetselt neile meeldib, samas kui on hulga olulisem koos välja uurida ja tunnetada, mis on parim konkreetse õpilase häälele.
Ütlen ausalt, et mulle lihtsalt ei meeldi see, et vibraatot kasutatakse sedavõrd palju, sellepärast tahaksin esitada pisut intrigeeriva küsimuse. Miks küll on vibraato kasutus nii valdav?
Kui kuulata näiteks lindistusi enne ja pärast Teist maailmasõda, paneme tähele, et enne Teist maailmasõda lauldi märksa väiksema vibraatoga kui pärast. See on kindlasti seotud ka sellega, et orkestrid läksid ĂĽle soolkeeltelt metallkeeltele ning esimese oktaavi la, mis enne oli pisut alla 440 hertsi, nihkus nĂĽĂĽd pisut kõrgemale kui 440 hertsi. Ăśhesõnaga, kogu kõlapilt muutus valjemaks ning lauljad olid sunnitud laulma kõvemini, aga nemad ei saanud oma instrumenti muuta – nad ei saa oma häälepaelu pikemaks venitada vms.
Kas see tähendab siis seda, et akustilised nõudmised on tegelikult ületanud inimhääle võimalused?
Jah, ma arvan küll. Siinkohal on loomulikult tähelepanuväärne, et on olemas inimesi, kes on võimelised ilma pingutuseta üle laulma ükskõik millise orkestri, aga seda kohtab kahtlemata harva.
Miks tuli selline muutus just Teise maailmasõjaga seoses? Teame, et juba Wagner tõi lavale eelnevast tunduvalt suuremad orkestrid. Samuti oli üleminek soolkeeltelt metallkeeltele toimunud juba varem.
Sellele on jällegi raske üheselt vastata. Kahtlemata oli Teine maailmasõda sündmus, mis vapustas tervet maailma ja tulles pärast sellist šokki tagasi oma vana hea muusika juurde, hakati seda ehk kohati ka üle romantiseerima: pandi tõlgendustesse rohkem, kui algselt mõeldud oli. Sellest siis ehk ka mõningane liialdamine... Aga erinevus esitustes on selgelt olemas.
Intervjuu Agnethe Christenseniga 3. osa
Tulen nüüd tagasi Andrea von Rammi juurde. Olen kuulnud kõige enam tema keskaja muusika lindistusi koos ansambliga Studio der frühen Musik ning mäletan, et Andrea von Rammist on räägitud kui just keskaja ning varajase muusika laulukooli ja -stiili ühest põhilisest taaselustajast. Kuidas sa seda kommenteeriksid?Jah, see oli tõepoolest nii. Ta oli selle ajastu stiili taaselustajaks, kuid samas kujunes ka välja tema oma stiil tänu ta erilisele häälele ja laulmisviisile. Olen kuulnud teda laulmas näiteks Bachi ning see kõlas täiesti talle ainuomasel viisil: kui pool sellest oli mingi stiili taaselustamine, siis pool kindlasti nn Andrea stiil. Üks asi, mis mind tema puhul isiklikult paelus, oli ehk see, et kuulsin temas midagi iseendast ja sain aru et siin on inimene, kes võib aidata just mind. Loomulikult oligi ta väga eriline inimene.
Kas võiksid rohkem meenutada?
Talle ei meeldinud kunagi nö surnud jutt mingil teemal. Alati asus ta kohe asja juurde. Mäletan meistrikursust, kuhu olid tulnud inimesed maailma väga eri paigust. Juhendajate hulgas olid nii Andrea von Ramm kui Emma Kirkby. Kui Emma Kirkby ei hoidnud kiitusega kokku väiksemategi edusammude puhul, pĂĽĂĽdes väga diplomaatiliselt õpilasi suunata, siis Andrea võis kĂĽsida väga otse, et miks sa selle loo valisid või et kas sul on aimu, mida autor võis sellega mõelda 14. sajandi itaalia keeles… Umbes 70 protsendile osalejatest oli selline lähenemine liiga šokeeriv. Ta oli ehk liiga range, aga selline ta oli ja alati. Aga kes suutis sellest ĂĽle vaadata, võis saada erakordselt suure hulga kasulikke õpetusi väga lĂĽhikese aja jooksul.
Kuidas mõista eelklassikalise laulustiili taaselustamist, kui tehnika on sama, mis hilisemas muusikas?
Tuleb mõista seda, et hääl on olnud eelnevatel ajastutel inimeste jaoks midagi palju kordumatumat ja unikaalsemat, kui ta on praegu. Näiteks polnud kunagi võimalust seda reprodutseerida plaadil. Neid vahendeid polnud mõistagi ka 17. sajandil, kuid mida rohkem me ajas tagasi läheme, seda suurem on olnud austus hääle vastu (näiteks mida kõrgem oli hääl, seda madalam oli seda saatev muusikainstrument). Häält austati, kui instrumenti, mille Jumal on meile kinkinud. Häälesse suhtuti väga tõsiselt, samuti nendesse, kes seda instrumenti valitsesid. Kuigi ka tekst oli ülimalt tähtis, suhtuti väga tõsiselt ka hääle enda kvaliteeti. Siinkohal rõhutas Andrea, et kuigi tekst on väga oluline, on mõningatel juhtudel võtmeks mitte pöörata esmatähelepanu tekstile, vaid hoopis häälele, lisades, et kui tekst oleks kõige olulisem, siis võiksime seda ju lihtsalt rääkides väljendada, milleks siis laulda. Seda ei tohi mõista nii, nagu oleks tekst sellevõrra halvemini väljendatud, vaid et hääle kvaliteedile tähelepanu pöörates võidab sellest lõpuks rohkem ka tekst. Teksti ja häält on hea treenida eraldi, eriti monoodilises e. ühehäälses muusikas, kus on ka suurem vabadus otsida häälele sobivaim register. Kui tekst liiga vara lauluga ühendada, võib see tingida palju ebaselgema arusaadavuse tekstist, kuigi esitaja ise võib arvata teisiti.
Räägi pisut kursustest, õpetamisest Eestis.
Eestlasi õpetades on mulle väga meeldinud see, et enamikel inimestel – vähemalt nendel, kes on osalenud minu kursustel ja keda ma tean – on olemas mingi side rahvamuusikaga. Arvan, et see on väga oluline. See aitab väga palju, kui inimesed laulavad midagi, mida nad hästi tunnevad. Samas on nad teinekord ehk liiga tagasihoidlikud, liiga hoolikad, kartlikud…
Mida soovitad inimestele, kes nüüd tegelevad laulmisega või soovivad sellega tegeleda?
Sellest ei piisa, kui proovida läbi palju erinevaid stiile. Erinevatesse stiilidesse tuleb tõeliselt süveneda, tuleb neid tõsiselt võtta. Inimesed mõnikord arvavad ka, et nad ei tea ise eriti midagi, ning kuulavad väga palju salvestisi, püüdes neid imiteerida. Aga väga palju on võimalik avastada ka ise, kui keskenduda omaenda häälele.
Kas siis pole oluline kuulata häid esitusi?
On küll oluline, aga neid ei tuleks püüda imiteerida. Olen kursustel tihti kuulnud õpilaste püüdu jäljendada üht või teist esitust, mida ollakse kuuldud CDlt. See esitus ei ole aga kaugeltki nende häälele omane ega loomulik. Laul on tõesti väga individuaalne. Soovitan lauljatel kuulata pigem vastava ajastu häid instrumentaalesitusi, kuulake stiili. Ning kui on valida erinevate lindistuste vahel, on alati hea, kui saate valida kontsertlindistuse.
KĂĽsitles Raho Langsepp