Vanad laadid

Nii nagu kõigis vanades kõrgkultuurides, on laadiline mõtlemine olnud ka üks õhtumaade varasema muusikakultuuri olulisim alustala. Kuna Euroopa keskaja ühehäälset ilmalikku muusikat, eriti aga instrumentaalmuusikat on säilinud väga vähe, saame laadilisest mõtlemisest aimu eelkõige ühehäälse liturgilise laulu (sh gregooriuse laulu) väga mahukate üleskirjutuste kaudu. Laadide mõte ei piirdu kaugeltki vaid helide suhte määratlemisega helireas, kõikidele laadidele on omased kindlad meloodiamudelid ja tuginoodid, mis annavad vastavale laadile tema iseloomu ja meeleolu. Sarnaselt raagadele india muusikas pakuvad need teadmised suurepärase raami improvisatsiooniks. Teise aastatuhande alguses jõuliselt arenema hakanud mitmehäälne muusika tõrjus mõnevõrra tagaplaanile ühehäälse muusika, mille kõik väljendusvahendid olid seotud lineaarse muusikalise mõtte arendamise ja kujundamisega. Sellegipoolest on keskajal väljakujunenud õpetus kaheksast erineva karakteriga laadist ka hilisematel perioodidel heliloojaid inspireerinud. Laadide tähistamisel on olnud käibel erinevaid süsteeme. Gregooriuse laulude puhul tarvitatakse tänapäeval rooma numbreid I–VIII.