Andide muusikast

Andide muusikast mõeldes ja rääkides tuleb paratamatult soov pöörduda elu ja muusika vaatlemise juurde läbi filosoofilise prisma. Ikka ja jälle on üks rahvas vallutanud teise, üks riik alistanud enda võimu alla teised ja seda niipalju kui me oma mõnetuhandeaastase lähimineviku jooksul teame – kõik on kordunud ikka ja jälle. Kuid selle taustal on kaunid kunstid, sealhulgas muusika, elanud oma sõltumatut elu ja üksteise hävitamise asemel on sündinud väga palju uusi sümbioose ja paradigmasid, mis vastastikuse rikastamise teel on andnud uue hingamise olemasolevatele stiilidele ja vooludele ja loonud palju uusi. Kõik see on sündinud ka andide muusikas. Kesk- ja Lõuna-Ameerika Andide mäeahelikus asuvad alad, kus inkad alistasid enda tolerantse valitsemise alla põlisrahvad (ketÅ¡uad, aimaraad jpt) meie ajaarvamise teise aastatuhande esimestel sajanditel, vallutati 16. sajandil halastamatult hispaanlaste poolt. Kui eelnevalt olid andide muusikas kasutusel valdavalt eri tüüpi flöödid (quenad, sikud/antarad/zampoñjad, saviflöödid), siis hispaania mõjutuste tulemusena sulandusid sinna keelpillid kitarr, harf ja charango, luues uue ja rikkaliku kõlalise terviku, mis meile tänapäeval pigem iseenesestmõistetavana tundub. Andide põlisrahvaste sügavast loodustunnetusest välja kasvanud ja säravalt päikese poole tõusvale muusikale on keelpillid andnud uue värske ja täiendava kõlavärvi, mis on olemasolevat tervikut oluliselt avardanud ja rikastanud. Kuna tegemist on teatud mõttes elava pärimusega, kus noodikirja pole kasutatud, ei ole nii lihtne väga täpselt eri ajastuid ja muusikalisi kihistusi eraldada, kuid mõned jooned ka varasemast kihistusest tõusevad kindlasti selgemini esile. Selgelt kerkib sealjuures esile ka nn uuem muusika, kus võime kuulda sümbioosi Andide põlisrahvaste ja hispaania muusika stiililises kombinatsioonis – žanris, mida tunneme tänapäeval ka kreooli muusika nime all.