Shakuhachi ja zen-budism
Shakuhachi on otsast puhutav jaapani bambusflööt. Tema esikĂŒljel on vaid neli ja taga ĂŒks auk, kuid hoolimata oma vĂ€lisest lihtsusest, on ta ĂŒks nĂŒanssiderohkeim flööt maailmas. Erinevaid kĂ”lavĂ€rve saavutatakse nĂ€iteks pilli puhumisnurka muutes ja samuti aukude vaid osalise katmise teel.
Traditsioonilist shakuhachi-mĂ€ngu vĆib pĆhiliselt jagada kolme klassikalisse stiili; Meian-ryu, Kinko-ryu ja Tozan-ryu. Viimased kaks on vĂ€ga rafineeritud muusikalised stiilid, mis kannavad oma asutajate nimesid: Kinko Kurosawa (1710-1771), Nakao Tozan (1876-1956). Meian-ryu on neist vanim ja ainukesena lahutamatu zenâi algupĂ€rasest niinimetatud puhuva zenâi (suizen) doktriinist. Kutsutud ka asutaja jĂ€rgi Fuke sektiks, on see ĂŒks zen-budismi harusid, kus suutrate lugemise asemel shakuhachiât mĂ€ngiti, et saavutada valgustumist (satori). Itton Jobutsu â ĂŒhes helis peitub buda â on ĂŒks Fuke munkade ehk Komusode (tĆlk. âtĂŒhjuse mungadâ) ĂŒtlemisi. Nad suhtusid shakuhachiâsse kui rituaalsesse instrumenti, mida tohtis kasutada ainult religioosses kontekstis. Nimetus komuso ise tuleb tĆenĂ€oliselt suurest korvitaolisest peakattest (tengai), millega nad oma nĂ€o katsid, sĂŒmboliseerimaks alandlikkust ja anonĂŒĂŒmsust ning rĆhutamaks kahe maailma erinevust. Fuke munkadele oli shakuhachi-mĂ€ng seotud vaimse ja rituaalse praktikaga, mis hĆlmas suurema osa pĂ€evast. NĆnda nĂ€itaks alustati pĂ€eva palaga Kakuseirei, mis oli Ă€ratuseks. SeejĂ€rel kogunesid mungad altari ette ja puhusid loo Choka, alustamaks kloostriteenistust. PĂ€eva jooksul tegeleti nii suizeni kui ka sĆjakunstidega. Ćhtuti mĂ€ngiti pala Banka ja öised esoteerilised praktikad sisaldasid lugusid Shin-ya ja Reibo. Lisaks kohustus iga munk vĆtma igal kuul ette kolmepĂ€evase almuste kogumise retke. Kerjusmungana rĂ€nnates tuli mĂ€ngida lugusid nagu Tori (Möödumine) ja Kadozuke (TĂ€navanurgad) ning Hachigaeshi (Ulatage kerjakauss tagasi). Kui kaks komusoât rĂ€nnakul kohtusid, oli kombeks mĂ€ngida lugusid Yobi Take (Shakuhachi Kutse) ja Uke Take (Shakuhachi Vastus). Kui teel olles tabas reisivĂ€simus ja tekkis soov puhata mĆnes komuso templis, mĂ€ngiti palasid Hirakimon vĆi Monbiraki (Avage VĂ€ravad), saamaks sissepÀÀsu templisse. Templist templisse vĆis selline etikett pisut erineda, kuid oli ĂŒldjoontes siiski sama.
Lugusid, mida komusoâd mĂ€ngisid, kutsutakse honkyoku. Need on soolopalad, kus rĂŒtm ja fraseeringud sĆltuvad tĂ€ienisti mĂ€ngijast. Ka Meian-ryu shakuhachi erineb oluliselt tĂ€napĂ€evasest shakuhachiâst. Kaasaegne instument on kaetud seest paksu lakikihiga, saavutamaks tĂ€pset hÀÀlestust ja helitugevust ning enamasti kĂ€ib ta keskelt pooleks. Vanemat tĂŒĂŒpi shakuhachi sisetöötlus jĂ€eti nii naturaalseks kui vĆimalik. Sellised pillid on iseĂ€ranis eeterliku ja ĂŒlemhelirikka kĆlavĂ€rviga ning tĂ€napĂ€eval on jaapanis vĂ€he meistreid, kes suudavad selliseid teha. Pilli mĂ€ngutehnika ise on kĂŒllalt keeruline, kuna osade toonide saavutamiseks tuleb oluliselt muuta pilli puhumisnurka ja palju esineb aukude vaid osalist katmist.