Intervjuu Agnethe Christenseniga 1. osa
Agnethe Christenseniga vestleb Raho Langsepp. Kas Sa alustasid laulmisega juba varases lapsepõlves?
Ei alustanud väga vara. Õppisin kõigepealt ristflööti ja mängisin puhkpilliorkestrites, mille koosseisus mängisin marsse kõikvõimalikel üritustel, sh jalgpallivõistlustel jne. Lapsena ei laulnud ma ka kooris. Kooris hakkasin osalema alles 18 aasta vanuselt.
Kuidas sündis siis otsus laulmise kasuks?
See sündis siis, kui jätkasin flöödiõpinguid muusikakolledžis ning võtsin laulmise oma teiseks erialaks. Idee selleks tuli tegelikult minu emalt. Kuna ma polnud kunagi üheski kooris laulnud, siis polnud ma ise laulmisest üldse huvitatud. Aga seal oli väga hea lauluõpetaja, tema juures õppides avastasin, et laulmine on väga tore. Sellise madala ja sügava häälega, nagu mul on, oli võimalik ka kiiresti teenistust leida. Seetõttu sain varsti võimaluse laulda Taani Raadio kooris teist alti. Tegemist ei olnud mingi vastupandamatu tungiga laulda, see lihtsalt meeldis mulle.
Niisiis, kõigepealt oli koorilaul.
Jah, aga tegin seda siiski lihtsalt kui tööd, ma pole kunagi laulnud üheski isetegevuskooris.
Repertuaar oli seal tõenäoliselt küllaltki seinast seina.
Seda muidugi. Laulsime Verdit, Eric Ericsoni, Matteuse passiooni jne.
Kuidas Sa jõudsid varajase muusika juurde?
Kohtasin Andrea von Rammi. Kuulsin kellegilt juhuslikult, et ühes kaunis Lõuna-Rootsi lossis toimub laulukursus, mille juhendajaks oli Andrea von Ramm. Inimesel, kellelt seda kuulsin, juhtus olema ka Andrea von Rammi plaat ning see oli nii kaunis ja meeldis mulle sedavõrd, et otsustasin kohe, et see on midagi just minu jaoks. Panin end kursusele kirja ja nii see algaski.
Selleks ajaks olid sa laulnud…
...kolm aastat kolledžis. Pärast Andreaga kohtumist otsustasin astuda Taani Kuninglikku Konservatooriumisse, nüüd juba soololaulu erialale. Siis ei kohtunud me vahepeal Andreaga aasta või kaks. Samas tundsin, et konservatooriumil ei olnud mulle pakkuda seda, mida otsisin. Nii võtsingi uuesti Andreaga ühendust ja ühinesin ühe tollal Taanis väga tuntud ansambliga, mis tegeles ars subtilio ’ga. Me ei andnud küll väga palju kontserte, kuid tegime palju proove ja töötasime muusikaga äärmiselt põhjalikult. Järk-järgult lisandus kontakte varajase muusika maailmast. Seejärel õnnestus saada stipendium, millega sain minna end täiendama Andrea von Rammi juurde Baselisse ning sellega seoses katkestasin oma õpingud konservatooriumis. Tegelesin sellel ajal veel ka väga paljude muude asjadega: laulsin filmimuusikat, olin taustalaulja paljudel lindistustel jne. Kuna ma olin juba siis väga hea noodist lugeja, kutsuti mind väga tihti, kui oli vaja kiiresti midagi ära laulda, ükskõik siis mis stiiliga oli tegemist.
Kas Sul tuli ka varem õpitud laulmistehnikat muuta, kui hakkasid varajase muusikaga tegelema?
Ei tulnud. Tegelikult ma ju ei olnud enne Andreaga kohtumist põhjalikult laulmist õppinud – see oli olnud lihtsalt muusikakolledži kõrvaleriala. Ma arvan, et see tehnika, mida kasutan praegu, on sisuliselt seesama, mida ma alguses õppisin. Konservatooriumis õppisin, kuidas kõlab üks või teine asi, aga see ei olnud paljuski põhjendatud ning ei jäänud seetõttu mu kehasse püsima. Põhialuseks jäid mulle ka siis Andrea harjutused ja näpunäited, kuidas häälega ümber käia.
Kuid nüüd laulad Sa tegelikult ju väga erinevaid stiile, sealhulgas ooperit.
Ma arvan, et võimalus laulda väga erinevate koosseisudega, millel on olnud väga head juhid, on andnud mulle hindamatu kogemuse. Näitkes laulsin ühel korral tausta Miles Davis’ele, kes ei ole ise küll laulja, kuid on suur muusik, kes teab täpselt, mida tahab. Sellistelt inimestelt on palju õppida. Lauljana olen pidanud õpitut kohe praktikas kasutama – kontserdil, filmimuusikas või taustalaulus.
