« Tagasi avalehele / Back to home page EST | ENG
Avaleht Festival Georg Hackenschmidt FA Concerto FA Schola Taiji Artiklid
Instrumendid
Eri maade kultuur ja muusika
Heliloojad ja poeedid
Esseed ja intervjuud
Intervjuud

"Vilepillimehe kĂŒlaskĂ€ik" Sigrid Maasen

Impressioon
7. oktoobril 2006 toimunud kontserdist "Tibia"
Kirjutatud Tartu Ülikooli muusikaesseistika kursuse raames

XI Rahvusvahelise Tartu Vanamuusikafestivali „Orient et occident” raames Jaani kirikus laupĂ€eval 7. oktoobril toimunud öökontsert pakkus kohaletulnuile mitmesuguseid emotsioone. Usutavasti oli nii mĂ”nelgi kontserdikĂŒlastajal pisut kahju, et algselt vĂ€lja kuulutatud kava apokalĂŒptilise sisuga keskaegsetest lauludest, mida pidid esitama Benjamin Bagby ning Norbert Rodenkirchen, polnud B. Bagby ootamatu haigestumise tĂ”ttu vĂ”imalik ette kanda. Festivali korraldajad valmistasid aga kohaletulnuile kordumatu elamuse, pakkudes kuulamiseks Norbert Rodenkircheni kava sooloflöödile.

N. Rodenkirchen, kes on sĂŒndinud Kölnis ning Ă”ppinud sealses muusikakĂ”rgkoolis kaasaegse ning barokkflöödi erialal, pakkus kirikusse kogunenuile kuulamiseks oma 2001. aastal valminud sooloplaadi „Tibia ex tempore” materjalile pĂ”hineva kava. Nii nagu mainitud plaadil, esitas Rodenkirchen ka kontserdil keskaegsetest kĂ€sikirjadest pĂ€rit meloodiaid ning nende improvisatsioonilisi edasiarendusi, kusjuures ajalooline materjal sulas pea jĂ€ljetult kokku interpreedi enda loominguga. VĂ”ib arvata, et kontsert tegi nĂ”utuks need kuulajad, kellele meeldib kontserdi ajal kavas sĂ”rmega jĂ€rge ajada, kuna vĂ€hem teadliku varajase muusika huvilise jaoks oli sellest helidekogumist traditsiooniliste meloodiate vĂ”i kĂ€sikirjadesse ĂŒles tĂ€hendatud viisijuppide eristamine improvisatsioonilisest materjalist praktiliselt vĂ”imatu ning ekspertidelegi oleks see ĂŒlesanne arvatavasti mĂ”ningast peamurdmist pakkunud. Ometi tuleks publiku mĂ”netist peataolekut kĂ€esoleva kontserdi puhul pigem plussiks pidada, kuna formaalse kava puudumine pani kuulajad interpreedile ning esitatavale muusikale harilikust enam tĂ€helepanu pöörama. Taoline sĂŒvenemine tasus end ka Ă€ra, kuna Rodenkirchen on muljetavaldava tunnetusliku tĂ€psusega omandanud keskaja autor-interpreetidele omase muusikalise kĂ€ekirja. Just sellel kontserdil kĂ”las muusika nii nagu seda teadjamate sĂ”nul keskajal sageli esitati – pikkade, suuresti improvisatsiooniliste helilĂ”ikudena, mille pingestatus on ĂŒhtlane esimesest noodist viimaseni.

Nii laotus esimestest flöödihelidest alates kuulajate ees laiali omapĂ€rane kĂ”lakangas, mille voltide vahelt paiskus kiriku löövide vahele pisut keskaegset tolmu, kuid samas ei piirdunud Rodenkirchen vaid varajaste meistrite vaimutöö restaureeritud kujul kuulajateni toomisega. Interpreedi poolt vallapÀÀstetud helid olid elavad ning hingavad. Kontserdil kĂ”lanud muusika oli oma olemuselt kordi avaram kui see kitsuke ruum, mida kiriku ajahambaist puretud telliskiviseinad talle pakkuda suutsid; sestap pani ta oma vĂ”lujĂ”uga massiivsed kirikumĂŒĂŒrid murenema, sirutudes lĂ€bi tekkinud avauste mustavasse öhe, ning pöördudes seejĂ€rel tagasi sissepoole, sopistamaks endale ÔÔnsat pesa kuulaja hinges – ikka selleks, et leida oma koht siin ja praegu.

Kogu sellele muusikalisele otsimisele ning uitamisele andis suuna Rodenkirchen, kes nagu Hamelini linna vilepillimees lummas oma hingestatud esitusega, pannes kontserdikĂŒlastajad end kuulama ning seejĂ€rel endale lĂ€bi fĂŒĂŒsilise ning metafoorilise aegruumi jĂ€rgnema. Kontserti kuulates jĂ€igi Norbert Rodenkirchenist mulje kui interpreedist, kes end varajase muusika radadel sedavĂ”rd kodus tunneb, et neil kasvĂ”i kinnisilmi liikuda vĂ”ib. Viimast demonstreeris flöödimĂ€ngija ka nĂ€itlikult, viies flöödihelid vĂ€ikesel jalutuskĂ€igul sĂŒgavas hĂ€maruses, milles vilkusid vaid ĂŒksikud kĂŒĂŒnlatuled, igasse kiriku nurka iga ĂŒksiku kuulajani, pakkudes neile vĂ”ib-olla terve vanamuusikafestivali kontekstis kĂ”ige autentsema varajase muusika kuulamiskogemuse.

Sigrid Maasen
TÜ inglise filoloogia magistrand

"Mis on muusika? – minu isiklik arvamus" V. Hemapala Perera

Üldine arusaama jĂ€rgi on muusika tihti eelkĂ”ige meelelahutus, samas kui minu jaoks on see kaugel vĂ€ljaspool neid piire – muusika on kĂ”ikelĂ€biv ja transtsendentne. Siinkohal pean silmas klassikalist ning traditsioonilist muusikat, olgu see siis Ida vĂ”i LÀÀne traditsioonis. Vastasel juhul vĂ”ime leida end tĂŒhjusest…

Iga inimene on oma sĂŒdames ĂŒhel vĂ”i teisel moel omaks vĂ”tnud mĂ”ne religioosse vĂ”i filosoofilise traditsiooni, mis vaatamata selle vormile vĂ”i praktikale, viivad ĂŒhisele vaimse tĂ€iuslikkuse sihile. Nii on ka muusika ĂŒks tee, mis vĂ”ib viia selle sama eesmĂ€rgini vĂ”i olla teeks taevastesse kĂ”rgustesse. Klassikalise muusika tĂ€iuslik teostus vĂ”ib meid lunastada materiaalse maailma piiratusest. Kuidas ma vĂ”rdleks Ida ja LÀÀne klassikalist muusikat? Inimesel on kaks poolust: mĂ”istus ja sĂŒda. Vastavalt idamaisele nĂ€gemusele on hindustani klassikalises muusikas tĂ€htsaimal kohal sĂŒda, mis valgustab mĂ”istust – lÀÀne klassikalises muusikas on see vastupidi. Tegelikult on see nagu ĂŒks mĂ€etipp, millele vĂ”ib lĂ€heneda kahelt eri kĂŒljelt. Ei tahaks jĂ€tta lisamata, et minu kĂ”ige tĂ€iuslikumaks instrumendiks on bambusflööt. Kui enamasti on pill tervik, mille on meister loonud ĂŒksikutest osadest, siis bambusflööt on sellele tĂ€ielik vastand: tulemus pole saavutatud mitte ĂŒksikute osade liitmisel vaid nende Ă€ralĂ”ikamisel looduslikust bambusest – see on miski, mis on peaaegu tĂ€iesti tĂŒhi… Kuid selle pilli tĂ€iuslikkus peitub faktis, et teda vĂ”ib kasutada vĂ”rdvÀÀrselt ĂŒkskĂ”ik millise tĂ€napĂ€evase muusikainstrumendiga. Kuigi see pill on ehituselt vĂ€ga lihtne, on sellel tĂ€iuslikud mĂ€ngutehnilised vĂ”imalused ĂŒkskĂ”ik millise teise pilliga vĂ”rreldes, samas on ta sĂ€ilitanud oma algse kuju. Bambusflööt on kliimaatilistele muutustele vastupidav, teda on kerge kĂ€sitseda ja transportida ning teiste pillidega vĂ”rreldes on ta suhteliselt odav.

Mida on muusika tĂ€hendanud minu jaoks isiklikult? Vastaksin sellele lĂŒhidalt: muusika on minu teine silm!

V. Hemapala Perera

"Monoodilised ja polĂŒfoonilised laulud – samad juured" Marcin Bornus-Szczycinski

Kui tuntud prantsuse laulja ja musikoloog Marcel Peres hakkas 10 aastat tagasi uurima dominiiklaste 13. sajandi laulutraditsioone, ĂŒllatasid algsed uurimistulemused ka teda ennast. Ta avastas senitundmatu, kummalise, isegi ĆĄokeeriva muusikavormi, mis ei sobinud kuidagi kokku tĂ€napĂ€eval levinud seisukohtadega ajaloolisest muusikaesteetikast ja esituspraktikast, eriti lĂ€ks see vastuollu just nende pĂ”himĂ”tetega, mida on rĂ”hutatud gregooriuse laulu juures. See laul oli rĂŒtmiline, rohkelt kaunistatud, jĂ”uline ning paljude – sealjuures rĂŒtmiliste – pausidega. Selline “ekstravagantne” muusika tundus pigem loomingulise fantaasiana, mis vastandub tĂ€iesti meie tĂ”ekspidamistele muusikaesteetikast ĂŒldiselt, eelkĂ”ige selles osas, mis puudutab liturgilise muusika esitust. KĂ”igest hoolimata otsustasime seda riskantset teed edasi minna.

Juba 10 aastat olen teinud tihedat koostööd dominikaani vendadega Krakowis, et kujundada religioossete pĂŒhade ajal toimuvate ĂŒrituste muusikalist poolt. Kui ma seda tööd alustasin, siis lĂ€htusin tavapĂ€rasest, roomakatoliku kirikus ĂŒldiselt akstepteeritud gregooriuse laulu esituspraktikast. Kuid juba algusest peale tulid vastuolud ĂŒldlevinud esituspraktika ja mĂ”ningate selles dominikaani traditsioonis sĂ€ilinud eripĂ€rade vahel. “See on see dominiiklaste maitse,” vastasid mulle benediktiinid, kellega sel teemal vestlesin. Aja möödudes tulid aga jĂ€rjest uued avastused. Me lĂ”ime kontakte erinevate lauljatega ning tegime nendega koostööd, uurides 13. sajandi dominikaani notatsiooni ja selle aja vĂ€ga detailseid muusika-alaseid traktaate, ning jĂ”udsime jĂ€reldusele, et peame oma tavapĂ€rase ettekujutuse ning harjumused tĂ€ielikult ĂŒmber hindama.

Mitte keegi ei ole keskajal oma laulutraditsiooni kirjeldanud detailsemalt kui dominikaanid. Me ei tohi unustada, et tegemist oli ajaga, mil valdavaks oli suuline traditsioon ja noodikirja kasutati praktikas suhteliselt vĂ€he. Dominikaanid otsustasid noodikirja kaudu ĂŒhtlustada oma jĂ€rjest laienevas ordus liturgia laulmise traditsiooni. 1254. aasta paiku valmis sellel teemal kaks tĂ”enĂ€oliselt identset 1000-lehekĂŒljelist raamatut, mis sisaldasid kogu ordus kasutatavat muusikat. Seal on muuhulgas ka kĂ”ige ĂŒldtuntumad meloodiad, mida tavaliselt kunagi kirja ei pandud, sest pĂ€rgament oli kallis ja tavaliselt seda ei raisatud kĂ”igi nagunii ĂŒldtuntud asjade ĂŒlesmĂ€rkimiseks. Nendes raamatutes aga kirjutasid Euroopa harituimad mehed oma sama haritud kolleegide jaoks ĂŒles kĂ”ige lihtsamaid asju, mis puudutasid liturgiat. Antiphoner Prototype’i kĂ€sikirjal, mida hoitaks Santa Sabina’s Roomas, on sĂ€ilinud osa rihmadest, millega sai rasket raamatut seljas kanda. Sel moel rĂ€ndas raamat kloostrist kloostrisse, nii et kĂ”ik vĂ”iksid seda ĂŒmber kirjutada ilma ĂŒhtegi nooti vĂ”i pausi muutmata, nagu vĂ”ime lugeda Ă”ndsa Humbertuse poolt kirjutatud manitsevast 20-lehekĂŒljelisest eessĂ”nast selles kĂ€sikirjas.

Dominikaani laulutraditsiooni mĂ”istmise vĂ”tmeks on just arvukad pausid, mis esinevad nende nootides vahel isegi iga kahe-kolme noodi jĂ€rel. Laulmiskunsti vĂ€ga keerulise ja samas vĂ€ga detailse kirjelduse leiame Hieronymus de Moravia traktaadist De Musica (1207). See traktaat on niivĂ”rd keeruline, et veel sada aastat tagasi pidasid gregooriuse laulu reformijad seda skolastiliseks naljaks. TĂ€napĂ€eval pĂŒĂŒame seda mĂ”ista uurimistöö tulemusena saadud uute teadmiste valguses, samuti toetudes kogemustele, mida saame ammutada kultuuridest, kus on sĂ€ilinud katkematu laulutraditsioon. Ilma kreeka, kopti ja sĂŒĂŒria laulutraditsiooni uurimata ei Ă”nnestuks meil tĂ”enĂ€oliselt kuidagi lahendada enamikku rĂŒtmi, notatsiooni ja artikulatsiooniga seotud mĂ”istatustest. TĂ€napĂ€eva Euroopa muusikateaduse sĂŒsteem on siinkohal ebapiisav, kuna sarnane ajalooline jĂ€rjepidevus on siin katkenud. Teades dominikaanide erilist hoolikust traditsioonide sĂ€ilitamisel, mĂ”istame jĂ€rjest paremini, et tegelikult ei loodud 13. sajandil dominikaani kloostrites mitte midagi uut – tĂ€nu oma konservatiivsusele on dominikaanid juba olemasolevat laulmisviisi lihtsalt palju ĂŒksikasjalikumalt kirjeldanud kui teised.

Iga jĂ€rgneva kuuga, mille veedame dominikaani traditsioonide jĂ€rgi lauldes, tunnetame, et töötame liturgilise laulu pĂ”hialustega, mis olid olulised mitte ainult 13. sajandil, vaid kogu esimesel aastatuhandel pĂ€rast Kristust, ja seda mitte ainult Euroopa kultuuris, vaid ka sellele eelnenud ning selle kujunemist mĂ”jutanud traditsioonides. Kui kuulata orientaalseid heliridasid; meloodiate kaunistuskunsti, mis on sĂ€ilinud vaid Euroopa ÀÀrealadel (Andaluusias, Kataloonias, Korsikal, Kreekas), ja rĂŒtme, mis on nii selgelt iseloomulikud pigem vahemeremaadele, saame aru, miks PĂŒha Dominicuse ajastu liturgiline laul vĂ”ib muusikaliselt olla palju lĂ€hedasem andaluusia flamenkole kui tĂ€napĂ€evasele teoreetiliselt rekonstrueeritud ettekujutusele liturgilisest laulust.

Selline monoodia kĂ€sitlus viib meid otse polĂŒfoonia juurde. Tartu Vanamuusika Festivali kontserdi jaoks oleme valinud 14. sajandi esimese poole poola helilooja Nicolaus de Radomi teose. Ta kasutas 3-hÀÀlset faux bourdon’ tehnikat, mida vĂ”ib vĂ”rrelda nĂ€it. Guillaume Dufay stiiliga. See oli selle aja nö mood. Seda lauldes pĂŒĂŒame sĂ€ilitada monoodilise muusika laulmise pĂ”himĂ”tted, kus on tĂ€htsustatud nii iga hÀÀle laadiline isikupĂ€ra kui kaunistused.

Marcin Bornus-Szczycinski
Ansambli “Bornus Consort” juht

***

Telemann ja tema inglise kolleegid
laupÀeval,
4. nov.kl 18
Tartu Ülikooli aulas

 

***

 Georg Hackenschmidti mĂ€lestusmĂ€rk on saanud ideelahenduse!

***

 Taiji yang stiili treeningud

***

FA Schola esitleb:
CD "Music from the Time of Marco Polo"