Intervjuu Agnethe Christenseniga II

Ütlen ausalt, et mulle lihtsalt ei meeldi see, et vibraatot kasutatakse sedavõrd palju, sellepärast tahaksin esitada pisut intrigeeriva küsimuse. Miks küll on vibraato kasutus nii valdav?

Kui kuulata näiteks lindistusi enne ja pärast Teist maailmasõda, paneme tähele, et enne Teist maailmasõda lauldi märksa väiksema vibraatoga kui pärast. See on kindlasti seotud ka sellega, et orkestrid läksid üle soolkeeltelt metallkeeltele ning esimese oktaavi la, mis enne oli pisut alla 440 hertsi, nihkus nüüd pisut kõrgemale kui 440 hertsi. Ühesõnaga, kogu kõlapilt muutus valjemaks ning lauljad olid sunnitud laulma kõvemini, aga nemad ei saanud oma instrumenti muuta – nad ei saa oma häälepaelu pikemaks venitada vms.

Kas see tähendab siis seda, et akustilised nõudmised on tegelikult ületanud inimhääle võimalused?
Jah, ma arvan küll. Siinkohal on loomulikult tähelepanuväärne, et on olemas inimesi, kes on võimelised ilma pingutuseta üle laulma ükskõik millise orkestri, aga seda kohtab kahtlemata harva.

Miks tuli selline muutus just Teise maailmasõjaga seoses? Teame, et juba Wagner tõi lavale eelnevast tunduvalt suuremad orkestrid. Samuti oli üleminek soolkeeltelt metallkeeltele toimunud juba varem.
Sellele on jällegi raske üheselt vastata. Kahtlemata oli Teine maailmasõda sündmus, mis vapustas tervet maailma ja tulles pärast sellist šokki tagasi oma vana hea muusika juurde, hakati seda ehk kohati ka üle romantiseerima: pandi tõlgendustesse rohkem, kui algselt mõeldud oli. Sellest siis ehk ka mõningane liialdamine... Aga erinevus esitustes on selgelt olemas.

Tulen nüüd tagasi Andrea von Rammi juurde. Olen kuulnud kõige enam tema keskaja muusika lindistusi koos ansambliga Studio der frühen Musik ning mäletan, et Andrea von Rammist on räägitud kui just keskaja ning varajase muusika laulukooli ja -stiili ühest põhilisest taaselustajast. Kuidas sa seda kommenteeriksid?
Jah, see oli tõepoolest nii. Ta oli selle ajastu stiili taaselustajaks, kuid samas kujunes ka välja tema oma stiil tänu ta erilisele häälele ja laulmisviisile. Olen kuulnud teda laulmas näiteks Bachi ning see kõlas täiesti talle ainuomasel viisil: kui pool sellest oli mingi stiili taaselustamine, siis pool kindlasti nn Andrea stiil. Üks asi, mis mind tema puhul isiklikult paelus, oli ehk see, et kuulsin temas midagi iseendast ja sain aru et siin on inimene, kes võib aidata just mind. Loomulikult oligi ta väga eriline inimene.

Kas võiksid rohkem meenutada?
Talle ei meeldinud kunagi nö surnud jutt mingil teemal. Alati asus ta kohe asja juurde. Mäletan meistrikursust, kuhu olid tulnud inimesed maailma väga eri paigust. Juhendajate hulgas olid nii Andrea von Ramm kui Emma Kirkby. Kui Emma Kirkby ei hoidnud kiitusega kokku väiksemategi edusammude puhul, püüdes väga diplomaatiliselt õpilasi suunata, siis Andrea võis küsida väga otse, et miks sa selle loo valisid või et kas sul on aimu, mida autor võis sellega mõelda 14. sajandi itaalia keeles… Umbes 70 protsendile osalejatest oli selline lähenemine liiga šokeeriv. Ta oli ehk liiga range, aga selline ta oli ja alati. Aga kes suutis sellest üle vaadata, võis saada erakordselt suure hulga kasulikke õpetusi väga lühikese aja jooksul.

Kuidas mõista eelklassikalise laulustiili taaselustamist, kui tehnika on sama, mis hilisemas muusikas?
Tuleb mõista seda, et hääl on olnud eelnevatel ajastutel inimeste jaoks midagi palju kordumatumat ja unikaalsemat, kui ta on praegu. Näiteks polnud kunagi võimalust seda reprodutseerida plaadil. Neid vahendeid polnud mõistagi ka 17. sajandil, kuid mida rohkem me ajas tagasi läheme, seda suurem on olnud austus hääle vastu (näiteks mida kõrgem oli hääl, seda madalam oli seda saatev muusikainstrument). Häält austati, kui instrumenti, mille Jumal on meile kinkinud. Häälesse suhtuti väga tõsiselt, samuti nendesse, kes seda instrumenti valitsesid. Kuigi ka tekst oli ülimalt tähtis, suhtuti väga tõsiselt ka hääle enda kvaliteeti. Siinkohal rõhutas Andrea, et kuigi tekst on väga oluline, on mõningatel juhtudel võtmeks mitte pöörata esmatähelepanu tekstile, vaid hoopis häälele, lisades, et kui tekst oleks kõige olulisem, siis võiksime seda ju lihtsalt rääkides väljendada, milleks siis laulda. Seda ei tohi mõista nii, nagu oleks tekst sellevõrra halvemini väljendatud, vaid et hääle kvaliteedile tähelepanu pöörates võidab sellest lõpuks rohkem ka tekst. Teksti ja häält on hea treenida eraldi, eriti monoodilises e. ühehäälses muusikas, kus on ka suurem vabadus otsida häälele sobivaim register. Kui tekst liiga vara lauluga ühendada, võib see tingida palju ebaselgema arusaadavuse tekstist, kuigi esitaja ise võib arvata teisiti.

Räägi pisut kursustest, õpetamisest Eestis.
Eestlasi õpetades on mulle väga meeldinud see, et enamikel inimestel – vähemalt nendel, kes on osalenud minu kursustel ja keda ma tean – on olemas mingi side rahvamuusikaga. Arvan, et see on väga oluline. See aitab väga palju, kui inimesed laulavad midagi, mida nad hästi tunnevad. Samas on nad teinekord ehk liiga tagasihoidlikud, liiga hoolikad, kartlikud…

Mida soovitad inimestele, kes nüüd tegelevad laulmisega või soovivad sellega tegeleda?
Sellest ei piisa, kui proovida läbi palju erinevaid stiile. Erinevatesse stiilidesse tuleb tõeliselt süveneda, tuleb neid tõsiselt võtta. Inimesed mõnikord arvavad ka, et nad ei tea ise eriti midagi, ning kuulavad väga palju salvestisi, püüdes neid imiteerida. Aga väga palju on võimalik avastada ka ise, kui keskenduda omaenda häälele.

Kas siis pole oluline kuulata häid esitusi?
On küll oluline, aga neid ei tuleks püüda imiteerida. Olen kursustel tihti kuulnud õpilaste püüdu jäljendada üht või teist esitust, mida ollakse kuuldud CDlt. See esitus ei ole aga kaugeltki nende häälele omane ega loomulik. Laul on tõesti väga individuaalne. Soovitan lauljatel kuulata pigem vastava ajastu häid instrumentaalesitusi, kuulake stiili. Ning kui on valida erinevate lindistuste vahel, on alati hea, kui saate valida kontsertlindistuse.

Küsitles Raho Langsepp