Intervjuu Agnethe Christenseniga I
Agnethe Christenseniga vestleb Raho Langsepp.
Kas Sa alustasid laulmisega juba varases lapsepõlves?
Ei alustanud väga vara. Õppisin kõigepealt ristflööti ja mängisin puhkpilliorkestrites, mille koosseisus mängisin marsse kõikvõimalikel üritustel, sh jalgpallivõistlustel jne. Lapsena ei laulnud ma ka kooris. Kooris hakkasin osalema alles 18 aasta vanuselt.
Kuidas sĂĽndis siis otsus laulmise kasuks?
See sündis siis, kui jätkasin flöödiõpinguid muusikakolledžis ning võtsin laulmise oma teiseks erialaks. Idee selleks tuli tegelikult minu emalt. Kuna ma polnud kunagi üheski kooris laulnud, siis polnud ma ise laulmisest üldse huvitatud. Aga seal oli väga hea lauluõpetaja, tema juures õppides avastasin, et laulmine on väga tore. Sellise madala ja sügava häälega, nagu mul on, oli võimalik ka kiiresti teenistust leida. Seetõttu sain varsti võimaluse laulda Taani Raadio kooris teist alti. Tegemist ei olnud mingi vastupandamatu tungiga laulda, see lihtsalt meeldis mulle.
Niisiis, kõigepealt oli koorilaul.
Jah, aga tegin seda siiski lihtsalt kui tööd, ma pole kunagi laulnud üheski isetegevuskooris.
Repertuaar oli seal tõenäoliselt küllaltki seinast seina.
Seda muidugi. Laulsime Verdit, Eric Ericsoni, Matteuse passiooni jne.
Kuidas Sa jõudsid varajase muusika juurde?
Kohtasin Andrea von Rammi. Kuulsin kellegilt juhuslikult, et ühes kaunis Lõuna-Rootsi lossis toimub laulukursus, mille juhendajaks oli Andrea von Ramm. Inimesel, kellelt seda kuulsin, juhtus olema ka Andrea von Rammi plaat ning see oli nii kaunis ja meeldis mulle sedavõrd, et otsustasin kohe, et see on midagi just minu jaoks. Panin end kursusele kirja ja nii see algaski.
Selleks ajaks olid sa laulnud…
...kolm aastat kolledžis. Pärast Andreaga kohtumist otsustasin astuda Taani Kuninglikku Konservatooriumisse, nüüd juba soololaulu erialale. Siis ei kohtunud me vahepeal Andreaga aasta või kaks. Samas tundsin, et konservatooriumil ei olnud mulle pakkuda seda, mida otsisin. Nii võtsingi uuesti Andreaga ühendust ja ühinesin ühe tollal Taanis väga tuntud ansambliga, mis tegeles ars subtilio ’ga. Me ei andnud küll väga palju kontserte, kuid tegime palju proove ja töötasime muusikaga äärmiselt põhjalikult. Järk-järgult lisandus kontakte varajase muusika maailmast. Seejärel õnnestus saada stipendium, millega sain minna end täiendama Andrea von Rammi juurde Baselisse ning sellega seoses katkestasin oma õpingud konservatooriumis. Tegelesin sellel ajal veel ka väga paljude muude asjadega: laulsin filmimuusikat, olin taustalaulja paljudel lindistustel jne. Kuna ma olin juba siis väga hea noodist lugeja, kutsuti mind väga tihti, kui oli vaja kiiresti midagi ära laulda, ükskõik siis mis stiiliga oli tegemist.
Kas Sul tuli ka varem õpitud laulmistehnikat muuta, kui hakkasid varajase muusikaga tegelema?
Ei tulnud. Tegelikult ma ju ei olnud enne Andreaga kohtumist põhjalikult laulmist õppinud – see oli olnud lihtsalt muusikakolledži kõrvaleriala. Ma arvan, et see tehnika, mida kasutan praegu, on sisuliselt seesama, mida ma alguses õppisin. Konservatooriumis õppisin, kuidas kõlab üks või teine asi, aga see ei olnud paljuski põhjendatud ning ei jäänud seetõttu mu kehasse püsima. Põhialuseks jäid mulle ka siis Andrea harjutused ja näpunäited, kuidas häälega ümber käia.
Kuid nüüd laulad Sa tegelikult ju väga erinevaid stiile, sealhulgas ooperit.
Ma arvan, et võimalus laulda väga erinevate koosseisudega, millel on olnud väga head juhid, on andnud mulle hindamatu kogemuse. Näitkes laulsin ühel korral tausta Miles Davis’ele, kes ei ole ise küll laulja, kuid on suur muusik, kes teab täpselt, mida tahab. Sellistelt inimestelt on palju õppida. Lauljana olen pidanud õpitut kohe praktikas kasutama – kontserdil, filmimuusikas või taustalaulus.
Sul on ülevaade paljudest žanritest ning häälekoolidest. Kuidas võrdleksid erinevaid häälekoole? Mind on liigagi tihti kummitanud küsimus, et miks enamik lauljaid, kes on õppinud klassikalist laulu, ei saa hakkama praktiliselt mitte millegi muuga? See tähendab, nad loomulikult laulavad, kuid erinevates stiilides kõlab see kõik ikka ühtemoodi…
Ausalt öeldes ma ei tea. Olen sellele ise mõelnud ning mul on vahel tekkinud küll tunne, et klassikalises muusikas püüab laulja tihti nagu olla keegi teine – nad ei jää ehk piisavalt iseendaks, ei tee seda siiralt, sisemise rõõmuga… See on tegelikult väga udune tunne ja ei ole vastus sinu küsimusele. Vastus küsimusele on, et ma tõesti ei tea. Ma ei saa ka ise aru, miks väga paljud laulavad just sellises kehvas ooperistiilis, kus on näiteks liiga palju vibraatot.
Kas võib siin viga olla ka vales tehnikas, vales õppimismeetodis? Tihti ju juhtub, et inimene, kes on saanud klassikalise häälekooli, soovib laulda teistsugust repertuaari, näiteks eelklassikalist muusikat, aga lihtsalt ei saa sellega hakkama, isegi kui ta seda soovib…
Arvan, et üks põhjus siin on ka selles, et ooperirepertuaariga alustatakse liiga vara. Varasematest aegadest on teada põhimõtteid, kus enne ooperi juurde asumist tegeleti kolm aastat põhjalikult laulmise alustega ja harjutustega. Tänapäeval ei kohta naljalt nii tõsist suhtumist. Teisalt on palju ka lihtsalt kiirustamist. Varasemal ajal oli pigem loomulik see, kui 25-aastaselt alustati karjääri ooperilauljana, aga nüüd arvatakse, et 25selt oled äkki juba liiga vana.
Kas varajase muusika laulmistehnika on erinev, võrreldes hilisema muusikaga? Teoreetiliselt tean, et vähemalt põhitehnika on ikka sama, aga praktikas kõlab see ju väga erinevalt.
Ei, tehnika ei ole erinev. Ma arvan, et probleem on selles, et inimesed ei suhtu endasse piisavalt tõsiselt. Selle asemel et valida endale jõukohane lugu sobivas tempos ja sobivas registris, võtavad nad endale loo, millest nende jõud üle ei käi. Selle tulemuseks ongi see, et nad laulavad viisil, mida me nimetame halvaks tehnikaks. Selle asemel, et kuulata enda häält puhtal kujul, võib meeles mõlkuda esitus mõnelt plaadilt, oma õpetaja hääl, mitte aga enda hääl. Arvan ka, et mõned inimesed käivad õpetaja juures liiga palju. Väga oluline on omada head õpetajat, aga mitte alati ei pruugi olla hea kohtuda õpetajaga vähemalt kord nädalas. Mingil hetkel ei tule õpetaja liigne jäljendamine kasuks. Laulmine on inimesele nii väga omane tegevus ja me peame seda tunnetama sügavalt läbi iseenda selleks, et see võiks olla tõsiseltvõetav, et see võiks olla kunst. Laulmise õppimisel on õpetaja ja õpilane tihti väga lähedased. Tihti püütakse tõesti väga jäljendada õpetajat ja laulmisõpetajad eelistavad kuulata sellist häält, mis just konkreetselt neile meeldib, samas kui on hulga olulisem koos välja uurida ja tunnetada, mis on parim konkreetse õpilase häälele.
