Guqin
Guqin (hääldus: guu tšin) on Hiina haritlaste poolt läbi ajaloo kõige enam ĂĽlistatud pill. Selle instrumendi valdamist loeti ĂĽheks „neljast kunstist“. Guqin’i muusikat austati ja selle ĂĽmber kujundati keeruline ideoloogia. Pille koguti kui kunstiväärtusi ja pole ĂĽhtki teist instrumenti, mida oleks nii sagedasti kujutatud maalidel või mainitud poeesias. Tänu haritlaste tavadele sĂĽndmusi kirja panna on säilinud piisavalt informatsiooni selle siidkeeltega pilli ajaloolise esituspraktika kohta. Nii on meie jaoks säilinud ĂĽks maailma vanimaid ĂĽksikasjaliselt ĂĽles märgitud instrumentaalmuusika traditsioone, kus on muuhulgas kirjeldatud ka Hiina muusikateooria ja praktika seoseid ning rakendusi. Hiina siidkeeltega tsitter qin on pĂĽsinud praktiliselt muutumatuna viimased 1700 aastat. Legendide järgi on see pill aga veel palju vanem. Hiina haritlaste poolt soositud pillina on sellel instrumendil tihedad seosed mõlema suure hiina filosoofia - taoismi ja konfutsianismiga. qin’i mängu puudutavad allikad on ainuke detailne kirjalik Ida muusikatraditsioon, mis pole saanud mõjutusi Lääne kultuuri poolt.
Traditsiooniliselt anti qin’i mängu edasi suuliselt õpetajalt õpilasele. Muusika pandi kirja tabulatuurina, mis kirjeldab detailselt häälestust, sõrmepositsioone, sõrmetehnikaid ning kaunistusi, jättes samas määramata nootide vältuse. Sellise muusika rekonstrueerimisel tuleb tähelepanu pöörata mängutehnika struktuuridele, võrrelda erinevaid versioone ning mõista meloodiate temaatilist ja ajaloolist tagapõhja.
Tartu Vanamuusika Festivalil 2003 peetud loengul käsitles John Thompson qin’i ajalugu ja filosoofiat, samuti kirjeldab ning toob näiteid, kuidas ta qin ’ile kirjutatud muusikat vanadest allikatest rekonstrueerib.
