Hiina dongjing-muusika

Dongjing-muusikat kasutasid haritlased vanas Hiinas keeruliste muusikaliste rituaalide läbiviimisel. Konfutsianistid mängisid seda sisemise rahu saavutamiseks. Taoistid kohandasid selle füüsiliste ja vaimsete harjutuste tarvis. Muusika põhineb teosel „Wenchangi suure kaljukoopa püha raamat“ (Wenchang dadong xianjing). Wenchang on haritlaste kaitsejumalus. Sellest tuleb ka muusikatraditsiooni nimetus dongjing, mis sõna-sõnalt tähendab “Kaljukoopa raamat”.

Mingi (1368-1644) ja Qingi (1644-1911) dünastia ajal oli dongjing-muusika populaarne haritud eliidi hulgas. Naxi rahva juht Mu tõi dongjing-muusika Yunnani provintsi Mingi dünastia Jiajingi ajastul (1522-1566) Lõuna-pealinnast Nanjingist, Kagu-Hiina Fujiani provintsist ja Sichuanist. Qingi dünastia lõpupoole, seoses läänelike teadmiste levikuga, hääbus dongjing-muusika Kesk-Hiinas suuremalt jaolt. Õnneks jäi seda traditsiooni edasi kandma kõrvalises Kagu-Hiina piirkonnas Lijiangis elanud naxi rahvas .

Tuntud Hiina muusikateadlase He Changlini sõnul on “dongjing muusikal kaks põhilist funktsiooni: inimsuhete harmoniseerimine ning keha ja vaimu toitmine. Nii võib see parandada ühiskondlikku kliimat, tõsta inimeste kultuurilitaset ning ülendada meelt. Lisaks sellele aitab ta ravida ja ära hoida vaimseid ning füüsilisi haigusi.”