Keskaja flöödid

 KESKAJA FLÖÖDID

Seda, milliseid põikflööte keskaegses Euroopas mängiti ja kuidas nad kõlasid, saame aimata vaid, pannes kokku mosaiiki säilinud kujutava kunsti näidetest, teadaolevast infost keskaja muusika esituspraktika kohta, tänapäeval säilinud rahvamuusika traditsioonidest ning – mis seal salata – ka isiklikust kujutlusvõimest. Pole kahtlust, et keskaegne põikflööt oli oma ehituselt sarnane teadaolevalt vanimatele flöötidele, mille kohta andmed pärinevad Aasiast, kus sellist instrumenti on kasutatud järjepideva traditsioonina tänapäevani. Need on enam-vähem silindrilise korpusega pillid, kus lisaks puhumisavale on kuus või seitse sõrmeava. Juhul, kui keskaja flöötide sõrmeavad olid suured – nagu näiteks tänapäevalgi Indias kasutatavatel flöötidel –, ei ole ristsõrmestus enam efektiivne ning appi tuleks võtta poolaugutehnika, kus pooltoone saavutatakse aukude osalise avamisega sõrmede tõstmise või ülespoole rullimise teel. Kas seda keskajal tõepoolest ka kasutati, ei ole faktiliselt keegi siiani tõestanud, nagu pole tõestatud ka vastupidist. Kui aga mõelda sellele, et keskaja rändmuusikud mängisid tihti vabas õhus, mis nõudis pillilt tugevamat kõla, on tõenäoline, et pillidel oli ka suurem sisediameeter ning suuremad sõrmeavad. Seda oletust toetavad ka säilinud kujutava kunsti näited. Flöötide materjali osas viitavad kujutava kunsti näited selgelt bambusele, tõenäoliselt on flöötide materjalina kasutatud aga põhiliselt puitu ja luud. Suurepärase kõlaga põikflööte on võimalik valmistada aga ka savist. Käesolevas kavas võib kuulda saviflööte in g ja in c, mis on Raho Langsepa valmistatud 2006–2007 koostöös keraamik Anneli Lupiga. Samuti võib kuulda suurt bambusest bassflööti, OTU't in C, mis valmis R. Langsepa tööna aastal 2007.