Mahmoud Turkmani
Mahmoud Turkmani on sĂĽndinud 1964. aastal Halbas Põhja-Liibanonis. Kitarrisolistina tegi ta oma kodumaal koostööd paljude ansamblitega (nende hulgas tema enda loodud ansambel “Rabija” ja rahvamuusika-ansambel “Willada”). Kuna kodusõja tõttu oli tal võimatu lõpule viia oma muusikaõpinguid Liibanonis, siirdus ta Moskvasse, kus lõpetas Moskva Riikliku Kunstide Akadeemia 1989. aastal. Seejärel on ta end täiendanud selliste meistrite käe all, nagu Oscar Ghiglia (1989/90, Baseli konservatoorium), Juan Carmona (1991/92, flamenko kursus Andaluusias) ja professor Stephan Schmidt (1994-1997, Berni konservatoorium). Ĺ veitsis õppides lõi Turkmani oma kitarrikvarteti “Ludus”. Just professor Schmidt julgustas Turkmanit looma oma isikupärast stiili, milles peegelduks tema mitmekultuuriline taust. 
Pärast oma Prantsusmaal elanud venna äkilist surma avastas Turkmani võimalused, kuidas väljendada ennast ka heliloomingu kaudu. Ta on öelnud: ”Ma ei suutnud oma valu sõnades kirjeldada. Pärast aastapikkust leina tundsin ma, kuidas muusika lihtsalt voolas minust välja, mind nõnda trööstides ja aidates. Ma hakkasin end vabastama pilli mängides ja muusikat kirjutades, see oli minu jaoks nagu teraapia ning ei olnud suunatud publikule. Minu sõprus Liibanoni suure poeedi ja muusiku Mansour Rahbanyga andis mulle tõuke, et pöördusin tagasi oma juurte juurde ning lõin sellest uue, laiemale publikule mõistetava muusikalise keele. Olen kirjutanud soolomuusikat, palju kvartette ning ĂĽhe kitarrikontserdi, mis kõik on seda keelt veel edasi arendanud.”
Alguses kasutas Turkmani oma teostes ainult kitarri (nii sooloinstrumendina kui ka kvartettides), kuid alates 1998. aastast on tema kompositsioonidesse järjest rohkem leidnud tee ka ud (araabia lauto). Ud, mida kutsutakse ka “araabia pillide kuningannaks”, on viinud Turkmani kĂĽsimuseni tema enda muusikalisest identiteedist. Ta on kasvanud ĂĽles kahes kĂĽllaltki erinevas muusikalises maailmas – Lääne ja Ida traditsioonis. Põhjalikud teadmised mõlemast maailmast on tal võimaldanud neid põimida nii, et tulemuseks ei ole mitte kahe erineva traditsiooni segu, vaid täiesti uus muusikaline kvaliteet. Kuidas võib araabia muusika mitmekesine laadi- ja veerandtoonimaailm sobida kokku Ă•htumaade muusika helistikesĂĽsteemiga? Kuidas saavad keerulised araabia rĂĽtmimudelid sulanduda tänapäeva muusikasse nii, et nad ei oleks kuulaja kõrvadele vaid kui kõlalised “arabismid”? Turkmani kombineerib julgelt polĂĽfoonilisi stiile ja renessanssmuusika mudeleid araabia muusika põhialustega – ja tulemus on väga huvitav ning loomulik. Soololugudes põimuvad ebatavalised neoklassikalised kõlamustrid oriendi väljendusviisi ning sĂĽgavalt puudutavate tundepiltidega.
Mahmoud Turkmani teinud koostööd paljude oma ala tippudega, nagu Kevyan Chemirani (pärsia löökpillivirtuoos), Barry Guy (London Jazz Composers Orchestra asutaja) jt, koos on tehtud ka hulgaliselt lindistusi.
