« Tagasi avalehele / Back to home page EST | ENG
Avaleht Festival Georg Hackenschmidt FA Concerto FA Schola Taiji Artiklid
Kontserdid 2018
Toimunud
Kontserdid 2017
Kontserdid 2016
Kontserdid 2015
Kontserdid 2014
Kontserdid 2013
Kontserdid 2012
Kontserdid 2011
Kontserdid 2010
Kontserdid 2009
Kontserdid 2008
Kontserdid 2007
Kontserdid 2006
Kontserdid 2005
Kontserdid 2004
Festivitas Artiumi Klassika
Toomkontserdid
Morgensterni Muusikasalong
Ăśldist

Mikk ja Heno Sarv - tuulest ja andide muusikast

       

Mikk Sarv (1951–2018)                Heno Sarv (1954–2010)

1970ndatel olid Mikk ja Heno Sarv need, kes koos Tõnis Tulbiga indiaani ehk andide muusika mängimisega Eestis algust tegid. Lummavaid viise Kesk- ja Lõuna-Ameerika aladel elanud inkade ja teiste põlisrahvaste traditsioonilisest muusikapärandist mängiti kõrvuti pärimusmuusika ja autoriloominguga. Kui Heno keskendus järgnevatel aastakümnetel rohkem eesti ja soome-ugri rahvaste muusikale, siis Miku jaoks jäi andide muusika elu lõpuni vähemalt sama lähedaseks kui eesti ja teiste põlisrahvaste muusika, teinekord ehk isegi lähedasemaks… Ja selles pole midagi ebatavalist – kes Mikku tundsid, teavad hästi, et tema sügavas ja kõikehõlmavas maailmatunnetuses oli inimeste poolt kokku lepitud riigipiiridel pigem ebaoluline koht…Väga oluliseks ühenduslüliks indiaani muusika mängimise ja tunnetamise juurde oli Miku armastatuim pill – flööt. Algusaastatel oli võimalik mängida seda muusikat peamiselt vaid plokkflöötidel, mis Ida-Saksa toodanguna ka meie aladele jõudsid, kuid liikus ka kumeda häälega savipille – okariine, mis ka Mikul juba üsna alguses olemas oli. Hiljem lisandusid pillikogudesse andide traditsioonilised vertikaalselt puhutavad flöödid quena’d (hääld. keena) ja zampoña’d (paani flöödid). Flööt, niisamuti kui laulgi, loob sideme kuuldava ja kuuldamatu vahel hingeõhu – tuule – kaudu, mida me pilli sisse puhume. Väga kaunilt ning ajatult on Mikk tuulest ja muusikast mõeldes kirjutanud järgnevalt:

 â€žMe oleme tuulesõltlased. Alates esimesest innukast hingetõmbest sĂĽnnihetkel kuni viimse, elukäiku kokkuvõtva väljahingamiseni koome sisse ja välja hingates tuulega oma elukangast. Tuul liigub edasi-tagasi ĂĽle niiske ja sooja eluookeani meie kehades, elades kaasa kõigile meie rõõmudele.

Kui luuletaja ja teadmamees Uku Masing (1909-1985) oli siin ilmas elanud paar tosinat aastaringi, tulid tuulest temani laulu “Udu üksi on kindel” sõnad:

Systik on tuul ja ta jalakapuust,
Mina vaid õhuke hämarast koe,
Mille Jumala sõrmed ykssarve luust
Ketrasid tähtede toas, kui see soe.

Systik on tuul, kuid mis lõngast on lõim
Muldsetel telgedel, ei mina tea –
Sära udude vast, kui neist suri võim,
Et mul pilvi ei ulatund pea.

Tuulest kuulsin viisi, mis laulab neid sõnu. Se’st ajast laulab tuul läbi minu puid ja maid, rõõmu ja nukrust.

Õpin üha enam avanema tuulest tulevatele viisidele ning lasen neil end laulda. Mu headeks õpetajateks on olnud mitmete põlisrahvaste tuuleslauljad: Kalevala laulikud Karjalast; saami rahvas, setod, ersad, marid, vepslased lähinaabrusest; handid, mansid, ketid, sölkupid, luoravetlanid Siberist; chippewa`d, lakotad, salish`id, pimad ja ketshua`d Ameerikast, samuti puud, kivid ja veed…Tuulemuusikud on mu teekaaslased, kes hoolivad tuuleviisidest. Tänan kõiki kaasakõlanuid ja kaasakõlajaid!“

 

***

 Los EstAndinos kontserdid 24.-26. juuli, 2018

***

 Georg Hackenschmidti mälestusmärk on saanud ideelahenduse!

***

 Taiji yang stiili treeningud

***

FA Schola esitleb:
CD "Music from the Time of Marco Polo"