Raagad põhja-india klassikalises muusikas

Põhja-india klassikaline muusika on üks rafineeritumaid kunste muusikamaailmas. Kui õhtumaade muusika on viimase aastatuhande jooksul arenenud ning muutunud eelkõige mitmehäälse muusika kaudu, on india muusika lihvinud ning täiustanud monoodilist muusikat, kus ühehääsle meloodia väljendusvorm on arendatud sümfoonilise täiuseni. Kuigi improvisatsioonil on selles muusikas oluline osa, raamistavad seda kindla struktuurina meloodiakompositsioonid ehk raga’d ja rütmimudelid ehk tala’d. Neid raame arvestades peab muusik looma muusika esinemise hetkel.

Traditsiooniliselt ei esita muusikud kontserdil kindlaksmääratud kava, vaid pigem mängivad erinevaid raagasid, mis on inspireeritud hetkest. Raagade valik ei ole suvaline: sajanditepikkuste traditsioonide järgi peetakse teatud raagasid sobivaks vastavale päevaosale, meeleseisundile ja/või esteetilistele eelistustele. Selles mõttes võib raagasid mingil määral kõrvutada vanakreeka filosoofiliste tõekspidamistega laadidest. Raagasid ei tohi segi ajada lääneliku arusaamaga heliridadest. Ehkki igal raagal on oma iseloomulik helirida ja struktuur, hõlmab see siiski palju enamat. Raaga nootide tutvustamise järjekord ja samuti see, kuidas kogu raaga välja arendatakse, on äärmiselt oluline, nagu ka kaunistused, alteratsioonid ning meloodiline struktuur. Kuigi noodikiri on olemas ka india muusikas, on see seal suhteliselt uus nähtus ning kunagi ei panda kirja rohkem kui ainult meloodiate põhistruktuur. India muusika traditsioon on olnud aastasadu ja -tuhandeid suuline - ning on seda valdavalt ka praegu -, kus iga meister annab teadmised ja oskused edasi oma õpilastele. Publik hindab esinemistel suurel määral neidsamu kriteeriume, mida peetakse tähtsaks dzässi-improvisatsioonide puhul: esinejatelt oodatakse hea improvisatsioonioskuse kõrval ka väga head traditsioonide tundmist. Mõlemas traditsioonis imetletakse muusiku oskusi näidata harjumuspärast uues valguses: suurimat tunnustust leiab võime austada vastava raaga terviklikkust sügavalt isikupärase lähenemise kaudu.

Raga traditsioonilise ülesehituse juures võime jälgida järgmisi olulisi osi:

ALAP (skr. alapa) See on lühike sissejuhatus, kus muusik süveneb raagasse noothaaval, komponeerides alguses üsna lihtsaid fraase kahe või kolme noodi ulatuses toonika ümber. Arendused muutuvad keerukamaks, kui ta jõuab teemaarendusteni oktaavi piires. Seejärel mängitakse alap’i instrumendi kogu ulatuses ad libitum sarnaselt Lääne kadentsiga. Improvisatsioonis juhindutakse raaga teemast ning vastavale raagale iseloomulikest meloodiamudelitest (skr. pakada). Palju kasutatakse mikrotoonilisi kõlavarjundeid, kaunistusi ning glissandot. Neid väljendusvahendeid kasutades avab artist oma arusaama ja tunnetuse raagast, mida ta mängib. Tõeliselt loov muusik püüab oma improvisatsiooni kaudu leida raagast alati mõnda seni avastamata tahku.

JOD. Kui muusik tunneb, et ta on alapi kaudu raagat piisavalt tutvustanud, toob ta muusikasse uue dimensiooni rütmilise pulsi kaudu, alustades uuesti lühikeste fraaside mängimisega. Improvisatsioon muutub järjest ulatuslikumaks, jõudes lõpuks väga kiirete staccato-käikudeni, mis on täis peeni rütminüansse ja võivad olla tehniliselt väga keerulised.

GAT. See osa on piltlikult öeldes rondo-vormis. Selle põhiteemaks on eelnevalt komponeeritud motiiv (tavaliselt traditsiooniline), mida mängitakse kindlale korduvale rütmistruktuurile ehk taalale (skr. tala). Tablamängija, kelle peamine funktsioon on markeerida antud taalat, saadab meloodiainstrumenti esinemise lõpuni. Nagu Lääne muusikas pöördutakse rondo-vormis iga variatsiooni järel tagasi teema juurde, nii pöördub ka india muusik pärast mõnda improvisatsioonitsüklit tagasi kas teema või järgmise tsükli esimese löögi ehk sami (skr. sama) juurde. Rütmitsükli regulaarne kordumine on iseloomulik just põhja-india muusikale, ning on sündinud kokkupuutes araabia muusikaga. Lõuna-india muusikas sellist tagasipöördmist ning mängu rütmitsükli esimese löögi ümber pole. Teema ehk gat teenib ühtlasi ajalise tsükli hoidmise eesmärki. Kui solist jääb meloodiat ehk gati pikemalt kordama, annab ta nii improviseerimisvõimaluse tablamängijale. Lõpule lähenedes läheb meloodiainstrument kiiresse rütmilisse osasse jhala’ sse, viies raaga kulminatsioonini.