Ansambli Russki Lad kontserdid

Neljapäeval, 15. juulil 2010 kell 19 Narva Aleksandri kirikus
Reedel, 16. juulil 2010 kell 19 Rakvere Kolmainu kirikus
Laupäeval, 17. juulil 2010 kell 20 Tartu Pauluse kirikus
Pühapäeval, 18. juulil 2010 kell 17 Sadala rahvamajas

Vanavene, gruusia ja kreeka vaimulik muusika

Piletid (50.-) saadaval Piletilevi müügikohtades üle Eesti, internetis www.piletilevi.ee ja tund enne kontserdi algust kohapeal.

Vaata videoid ansambli Russki Lad kontserdilt

Ansambel Russki Lad asutati Peterburis 1999. aastal. Ansambel koosneb 5–9 liikmest, kes kõik on lauljatena tegevad vene õigeusu kirikutes ja kloostrites Peterburis ja selle ümbruskonnas. Ansambli eesmärk on tutvustada laiemale publikule vene vaimulikku muusikat ja kirikulaulu ning selle ajalugu. Ansambli repertuaar sisaldab vene kirikulaulu selle varaseimast perioodist (12. saj.) kuni tänapäevani samuti kreeka ja gruusia traditsioonilisi vaimulikke laule.

Gruusia vaimulikud laulud, mis saavutasid oma arengu haripunkti 10.–11. sajandil, on väljapaistev tähis gruusia muusikas. Juba 9. sajandil, kui mitte varem, oli Gruusias olemas kirikulauluõpetus, mida nimetati häälte uurimise teaduseks. Gruusia kirikutes ja kloostrites ning ka gruusia kultuuri keskustes välismaal – Siinail, Athosel ja Palestiinas – pöörati erilist tähelepanu koorilaulukunstile. 10. sajandil olid kirikutes ja kloostrites ametis kirikukooride juhid. Samal ajal ilmus hümnograafiaraamatuid, näiteks kaheksas laadis vaimulike laulude kogumikke. 10. ja 11. sajandist pärinevate kiriklike koorilaulude kogumikest on meieni jõudnud selliste laululoojate nimed, nagu näiteks Joane Mintšhi, Mikaela Modrekili, Joane Mtbevari, Evtime ja Giorgi Mtatsmindeli ning Efrema Mtsire, kes mitte üksnes ei tõlkinud koorilaulutekste kreeka keelest, vaid lõid neid tihti ka ise. Juba 10. sajandi esimesest poolest on meieni jõudnud ka neumakirjas noote. Gruusia neumade graafiline kuju erines kreeka ja ladina omadest ning nende transkribeerimine pole tänapäevani täiesti selge. Neid tuleks uurida kõrvuti kreeka lauludes kasutatud varajase bütsantsi süsteemiga, sest algselt kujunes gruusia kirikulaul välja kreeka tekstide põhjal. Hiljem omandas see mitmehäälse rahvalaulu traditsioonilisi jooni. 20. sajandi algusest saadik on vaimulikke laule uurinud ja esitanud spetsialistid, kes on selle hindamatu aarde pärinud eelnevatelt põlvkondadelt.

Vanavene kirikulaul

Teiste Euroopa maadega võrreldes võeti Venemaal kristlus vastu suhteliselt hilja: kiievlased ristiti 998. aastal (samas on ajalookirjutajad maininud kristliku koguduse olemasolu Kiievis juba 9. sajandil). Koos usuga võtsid venelased üle ka jumalateenistuse korra – sealhulgas kirikulaulu –, nii nagu selle Bütsantsist pärinev vorm oli tolleks ajaks välja kujunenud. Järgnevate aastakümnete ja aastasadadega muutus laul aga väga oluliselt nii struktuuri, kirjapanemisviisi kui ka meloodia ülesehituse poolest. Nii sündis znamennõi raspev ('märgilaul' või 'znamennõi laul'). Selle ühehäälse laulu üleskirjutamiseks kasutati erilisi märke (vene k. znamja). Olles valitsevaks laulutraditsiooniks vähemalt nelja aastasaja jooksul, koondas znamennõi laul endasse kogu vene jumalateenistuse eripära. Selles peegeldub väga mitmekesisel kujul kogu kristlik aastaring (näiteks võib ainuüksi ühe koguöö jumalateenistuse jaoks olla olemas rohkem kui 54 erinevat lauluvarianti). Keerukaks süsteemiks kujunenud laulus eristatakse mitmeid variante, nagu „väike znamennõi“, „kiievski“, „suur znamennõi“. Znamennõi laulust kujunes 14.–15. sajandil välja ka „putevoi laul“. Samuti tuli kasutusele „demestvennõi laul“, mis erines nii znamennõi kui ka putevoi laulust. Kõigi nende laulmisviiside jaoks kujunes välja ka oma noodikiri.
17. sajandiks kujuneb välja terve rida nii ühehäälseid (lisaks ülalnimetatud kirikulaulu-traditsioonidele ka kreeka ja bulgaaria kirikulaul ning üksikautorite teosed) kui ka mitmehäälseid traditsioone, nende hulgas alates 15. sajandist kasutusse tulnud kolmehäälne putevoi laul, mis võib oma rohkete dissonantside tõttu tunduda ehk harjumatu, kuid mille kompositsioone juhivad kindlad reeglid. Püüdest ühendada traditsioonilist laulu ja järjest populaarsust võitvat harmooniapõhist muusikat, sündis omapärase resultaadina mitmehäälne znamennõi laul. Edaspidi jõuab Venemaale ka poola partes-laul ning väikevene (praegune Ukraina) samolovka (ühehäälsete laulude seadmisviis, kus põhimeloodiale lisatakse terts ja alumine hääl toetab liikuva burdoonina meloodia harmoonilisi tugiastmeid). Traditsiooniline vene mitmehäälsus oli kasutusel 18. sajandi keskpaigani, olles selleks ajaks eksisteerinud juba sadakond aastat paralleelelt laialt levinud poola partes-lauluga. Seoses kiiresti populaarsust võitva Euroopast pärit harmooniapõhise muusikalise mõtlemisega võeti Venemaal 17. sajandil muusika üleskirjutamiseks kasutusele ka noodijoonestik. Harmoniseeriti palju ühehäälsetest traditsioonidest pärit laule, tekkisid partesnõi kontsert ja kant.
Viimased sada aastat kestnud varajaste kirikulaulu-traditsioonide uurimise tulemusena on varasemates stiilides laule tänapäeval vene õigeusu kiriku jumalateenistustel taas järjest rohkem kasutama hakatud.